JUHTKIRI: Priius, kallis anne

Siseminister Kalle Laanet tunnistab tänases lehes avameelselt, et Eesti riigi valmisolek suuremaks õnnetuseks on väga nõrk. Tegelikult polegi vaja seda öelda, sest kõik nägid, millises segaduses oli riik Loode-Eesti naftareostuse likvideerimisel. Millised on suurimad õnnetused, mis võivad meid tabada?

Valitsuse laual on paber, millel on loetletud kümme kõige tõenäolisemat õnnetust: loomataud (linnugripp, suu- ja sõrataud); epideemia või pandeemia (gripipandeemia); ulatuslik reostus merel või rannikul; loodusõnnetusega (torm, üleujutus) seotud hädaolukord ; suure tulekahju (metsatulekahju) või plahvatusega seotud hädaolukord; transpordiõnnetusega (paljude kannatanutega lennu- või rongiõnnetus) seotud hädaolukord; ulatuslik elektrikatkestus ja massiline mürgistus.

Pangem käsi südamele ja küsigem: milliseks õnnetuseks on Eesti valmis? Linnugripiks valmisolekust saame varsti võib-olla teada. Samas tuleb märkida, et siiani puudub üksikasjalik tegutsemisjuhis, kuidas toimida kolmekilomeetrises karantiinitsoonis.

Reostuse kohta pole vist kellelgi küsimusi. Mäletame sedagi, mis juhtus eelmise talve tormi ajal. Metsatulekahju on päästeametile praegust varustust arvestades õudusunenägu, samuti ka suurem raudteeõnnetus. Kui peaks plahvatama Kopli kaubajaam, siis ei tahaks Tallinnas ollagi. Ulatuslik elektrikatkestus on kaose toonud ka Eestist rikkamatesse riikidesse. Meie haiglad saaksid hakkama ehk vaid massilise mürgistusega. Vähemalt usk on.

Kusjuures nimetatud hädaolukordade tõenäosust hindab siseministeerium suureks (üks kord ühe kuni kümne aasta jooksul).

Võib-olla oleks tõesti ausam tunnistada, et Eesti riik ei suuda täita kõiki kohustusi oma elanike ees. Võib-olla peaksid poliitikud kõik koos kordama haigekassa eksjuhi Toomas Palu sõnu: “On saatus sündida Eestis.” Sest varsti ei pruugi see kehtida enam ainult tervishoiusüsteemi kohta.