Politsei ja kurjategijate maailmaga tavaliselt mitte kokku puutuva kodaniku seisukohast võib kõige kõhedust tekitavamaks pidada ühte ringkonnakohtu otsusest ilmnenud fakti. Tuleb välja, et politsei sisekontroll on soovinud teha kindlaks arvutite IP-aadresse, millelt on ajalehtede kommentaariumites kirjutatud Pavlihhinit toetavaid kommentaare. Sisekontrolli töötaja selgitus, et need päringud olid esitatud „väikese varuga”, on hämmastav. Kas Eesti riik liigub selle poole, et iga elaniku kohta koostavad jõustruktuurid meelsust kirjeldava toimiku?

Kuigi Pavlihhin mõisteti nüüd ringkonnakohtus õigeks, ei saa teda kõigi seniste kohtuotsuste valguses päris „valgeks rüütliks” pidada. Pavlihhini eelmises kohtuvaidluses, mis jõudis riigikohtusse, mõisteti ta lõpuks informaatori jaoks mõeldud rohkem kui 15 000 euro sularaha omastamises süüdi. Riigikohus leidis, et Pavlihhini tegu tunnistanud isiku ütlusi ei tee „iseendast ebausaldusväärseks” asjaolu, et tunnistajat on korduvalt karistatud. Ka muid tõendeid pidas riigikohus selles süüdistuses piisavaks. Küll aga mõisteti Pavlihhin toona õigeks riigisaladuse avaldamise süüdistuses, sest prokuratuur oli käsitlenud „koostööle kaasatud isiku mõistet liiga laialt”. Isik, kelle nimi Pavlihhini informaatorile teatavaks sai, ei olnud tegelikult politsei salajane kaastöötaja.

Teise riigisaladuse avaldamise süüdistuse sai Pavlihhin selle eest, et oli eelmise asja eeluurimise ajal Tartu vanglas viibides taas riigisaladust avaldanud. Ehk öelnud kaasvangidele veel koputajate nimesid. Seegi süüdistus, nagu olete Eesti Päevalehest lugeda saanud, osutus nõrgal vundamendil seisvaks. Vähemasti ringkonnakohus on Pavlihhini õigeks mõistnud, kuid riigikohtu menetlusse pole asi veel jõudnud.

Nii või teisiti on Pavlihhini saaga käigus Eesti politsei ja prokuratuuri töömeetodite kohta esile tulnud fakte, mis nende mainele halba teevad.