Juhtkiri: propagandahunt pehme sisuga lambanahas

Mis siis, kui venemeelne propaganda ronib tavaliseks ja kahjutuks peetud kanalitesse? Kui info pärineb Russia Todaylt, Sputnikult või Pervõi Kanalilt, kergitavad paljud kulmu ja teritavad kriitikameelt, aga kuidas käituda, kui selgelt suunitletud eesmärkidega propaganda imbub sinna, kust seda oodata ei oska? Eriti kui see ronib menukasse kanalisse?

Naaberriigis Lätis ongi nii juhtunud. 2014. aastal tekkis Lätis Facebooki leht Tomi Naljad (Toma Joki). Sinna postitati huumorit ja lehe külastatavus suurenes tohutu kiiresti. Selle on meeldivaks märkinud ligi 150 000 lätlast ja see on Läti populaarseim Facebooki konto. Ent häirekellad võinuksid helisema hakata, kui septembris sai lehe omanikuks Ivan Stalnoi, kes on seotud Läti venemeelseimate poliitikutega. Mõistagi ei saa vabas turumajanduses kellelgi keelata väljaandeid müüa, kuid selle tagajärjena võib tekkida uus propagandakanal suunast, kust seda poleks aimatagi osanud. Ja meelelahutusliku sisu vahele vajaliku „vindiga” uudiseid põimida polegi eriti keeruline.

See peaks tähelepanelikuks tegema ka meid siin Eestis, sest pole mingit põhjust kahelda, et Venemaa korraldab inforünnakuid, et muuta ka Eesti inimesi vastuvõtlikumaks Venemaale meelepärastele sõnumitele, suurendada NATO-kriitilisust ning naeruvääristada usku oma riiki ja selle kaitsevõimesse.

See tekitab Eesti lugejale vajaduse teritada tähelepanu ja osata kriitiliselt lugeda. Vene propagandaaparaadi toodang võib meile saabuda ka Lätist, Soomest, Saksamaalt ja mujalt „aktiivmeetmete” raames. Sellele peab oskama vastu seista.

Vene propagandaaparaadi toodang võib meile saabuda ka Lätist, Soomest, Saksamaalt ja mujalt „aktiivmeetmete” raames. Sellele peab oskama vastu seista.

Kindlasti vajame tugevat sõltumatut ajakirjandust. Lätis ja Leedus on ajakirjanduse majanduslik tervis ja poliitiline sõltumatus paraku oligarhide mõju all kannatada saanud. Eesti eelis on, et siinne ajakirjandus on suutnud paremasse seisundisse jääda.

Ent ülearu rõõmustada pole millegi üle Eestiski. Ajakirjandus oli Eesti taasiseseisvumise ajal esirinnas, aga on nüüd tihtipeale rünnakute all. Internetiajastuga kohanemine on klassikalise tõsise ajakirjanduse positsiooni nõrgendanud, vähendades tellijate hulka. Samal ajal paljunevad internetis kõikvõimalikud ideoloogilised portaalid, millel polegi tõe ambitsiooni.

Põhjamaades on juba pikemat aega riiklikult toetatud kirjasõna väljaandmist, ka ajakirjanduse puhul. Eestis on kurss paraku olnud ainuüksi maksupoliitiliselt pigem vastupidine. Sellele tasuks mõelda ka Eestis kui vanas kirjakultuuri riigis.