JUHTKIRI: Propagandasõda tuleb “venestada”
Viimati haarati eelmisel neljapäeval poliitafääridesse kits, kes aheldati saatkonna ette, juures soovitus kiusata küüditamises süüdistatava Arnold Meri asemel looma.
Et propagandasõda hoos hoida, on vaja vaenlasi kogu aeg juurde leiutada. Äsja said ohu kehastuseks Petseri rajooni topeltkodakondsusega inimesed, kellest mõned on teeninud ka Eesti kaitseväes, selle asemel et pühendada oma aeg kehvema olmega Vene relvajõududele. Nemad olevat NATO spioonid.
Mida saab Eesti teha propagandasõjas Venemaaga? Briti ajakirjanik Edward Lucas on soovitanud Eestil muuta kontrast Venemaaga just olme ja väärtuste osas võimalikult suureks. Eesti pass on Petseri kandis menukas, sest sellega on võimalik inimlikumalt piire ületada. Eesti kaitseväes ei voha määrustikuvälised suhted.
Kui sooviksime olla samasugused, siis võiksime luua oma noorteühendusi, kes loobiksid Pikal tänaval saatkonnatöötajaid mädatomatitega, kuid selles seisnebki kontrast, et Eesti inimesed seda ei tee.
Eesti peab suunama oma sõnumi rohkem neile, kes on valmis seda kuulama. Nii oma sõpradele kui ka nende sõpradele tuleb sõnumit jagada pidevalt, süstemaatiliselt ja – mis kõige olulisem – neile sobivas keeles. Eesti välissuhtlus lonkab paraku nii inglis- kui ka venekeelset jalga, ükskõik, kas sõnum puudutab kommunismi kuritegusid, päevapoliitikat või midagi muud.
Teiseks peab Eesti kunagi jõudma selleni, et tema kaitsmise töö “venestatakse” – Eesti aktsioone selgitavad Venemaal ja mujal usaldusväärsed eestivenelased. Lisaks riigitruudele kodanikele, kes oskavad seista kodumaa eest oma emakeeles, on vaja ka veenvaid venelastest riigiametnikke. Aktiivne kaitse läänes ja võitluse “venestamine” idas on parem kui praeguse infosõja letargia.
