JUHTKIRI | Protestimise aasta. Dialoogideta aasta
Need kodanikuaktivismi ilmingud olid oma ulatuselt ja sisult äärmiselt erinevad. Näiteks Rail Balticu vastu tõusis terve asjatundjate armee. Ka Eesti metsade intensiivse raiumise ja Tartu lähedale Emajõe kaldale kerkida võiva tselluloositehase vastane protest pole jäänud vaid õhinapõhiseks. Seevastu Haabersti hõberemmelga kaitsmise aktsioon võttis nii karikatuurse kuju, et sellest distantseerisid ennast paljud loodusesõbradki – kuigi suures plaanis juhiti ju tähelepanu valulikule teemale, linnalooduse läbimõtlematule hävitamisele.
Väike nihe – küsitav, kas tõepoolest oluline ja paremuse poole – saavutati vaid Reidi tee küsimuses ja sedagi alles siis, kui rohelised läksid koostööle „saatanaga” ehk protesti põhjustanud projekti ellu viiva keskerakondliku linnavõimuga.
Niisiis, meeleavaldajatele saab vahel küll ette heita, et nad ei jaga asja, mille vastu meelt avaldavad, aga veelgi suurem probleem on see, et võimud ei kaasa rahvast otsuste tegemisse õigel ajal ega piisavalt. Ka teemas asjatundlike oponentide argumentidest sõidetakse liiga tihti tuimalt üle. Võimupoliitikud ja ärijuhid, õppige kuulama ja dialoogi pidama, seda oskust läheb aasta-aastalt järjest rohkem vaja. Muidu tuleb täielik võõrandumine või revolutsioon.