JUHTKIRI: “Puhtavereline” maaettevõtlus

Paljud põllumehed ja maaettevõtjad loodavad, et Euroopa Liidult saadavad toetused – näiteks SAPARD – toovad õnne nende õuele.

Mõnele kindlasti toovadki, aga nagu igasuguse rahajagamise puhul, juhtub ka eurotoetustega nii, et kõik ei lähe sinna, kus toetust kõige enam vaja. Ei lähe “puhtavereliste” maaettevõtjate äri edendamiseks, sinna, kuhu see toetusprogrammi idee järgi minema peaks.

Osa Eesti turismitalunikke, kalakasvatajaid ja teisi maaettevõtjaid kardab praegu, et suure tüki tänavusest SAPARD-i toetusest saavad puidufirmad metsatöömasinate ostmiseks. Ka kardetakse, et võimalus küsida toetust hoidla- ja laoseadmete ostuks, toob SAPARD-i rahale konkureerima ka linnast väljas asuvate ladudega hulgifirmad.

Tekkinud olukorral on kaks põhjust. Esiteks see, et mullu esitasid maaettevõtjad toetusi tagasihoidlikult, mistõttu osa raha jäi kasutamata. Et tänavu ei juhtuks sama, laiendas põllumajandusministeerium toetatavate valdkondade nimekirja. Teiseks on tehnika ostmise taotlusi lihtsam koostada, sest nõuete täitmiseks vajalikke projekte ja kooskõlastusi on vähem.

Probleemi leevendamiseks on samuti kaks võimalust. Esiteks tuleks põllumajandusministeeriumi ametnikel SAPARD-i kaudu toetatavate alade nimekirja ja kirjeldusi viimistleda-täpsustada, et raha linnameeste kaukasse ei voolaks. Teiseks tuleb maaettevõtjatel ennast veelgi agaramalt projektitaotluste, raamatupidamise ja finantsarvestuse küsimustes harida, taotluste koostamiseks julgelt vastavate konsultantide abi kasutada.

Euroopa Liidu põllumajanduses läbi löömiseks on vähe sellest, kui oskad hästi maad künda ja muid põllutöid teha. Oskus Brüsselist ja selle esindajatelt raha küsida on sama tähtis, võibolla tähtsamgi.