Eilses lehes tutvustatud uuring näitas, et mõnel Tallinna ristmikul ja ülekäigukohal rikuvad nii autojuhid kui ka jalakäijad liikluseeskirja nii massiliselt, et osa süüd lasub halval liiklusskeemil. Kui ikka autodele jäetud rohelise tule tsükkel on väga lühike või tuleb jalakäijal tee ületamiseks mitu minutit oodata, siis on kiusatus reegleid eirata suur. Esimeses järjekorras tuleb neis kohtades otsida võimalust liiklusskeemi muuta, mitte üha rohkem trahvida.

Ent pahatihti pole võimalik kõiki liiklejaid – autojuhte, jalakäijaid, jalgrattureid – rahuldavat kompromissi leida, sest tänavate mahutavus on piiratud. Üksikutes kohtades oleks abi teede laiendamisest, aga üldisem lahendus saab tulla ainult paremast liikluskultuurist – sellest, et liiklejad närvitsevad ja kiirustavad vähem ning arvestavad üksteisega ka liikluseeskirjade sunnita.

Liiga paljudele liiklejatele ei taha pärale jõuda paradoks, et sujuvama ja kiirema liikluse toob üksteisega arvestamine.

Parem liikluskultuur annaks näiteks võimaluse vähendada fooriga reguleeritud ülekäigukohti. Teoreetiliselt peaks foor küll looma jalakäijatele tänava ületamiseks kõige turvalisema võimaluse, aga tegelikult pahatihti ei anna. Kui liiklus pole väga tihe, ei malda jalakäijad alati rohelist tuld oodata ega tellida, autojuhte aga teeb vajadus tihti fooride taga peatuda närviliseks. Mõlema jaoks annaksid parima tulemuse hoopis reguleerimata ülekäigurajad – eeldusel, et autojuhid ja jalakäijad üksteisega alati arvestavad.

Ainuüksi üleskutsetega paraku liikluskultuuri ei paranda. Liiga paljudele liiklejatele ei taha pärale jõuda paradoks, et sujuvama ja kiirema liikluse toob üksteisega arvestamine, mitte iga hinna eest oma õiguse tagaajamine. Probleemsetele liiklejatele aitaks liiklusreegleid ja head liikluskultuuri meelde tuletada juba seegi, kui politseinikke oleks liikluses sagedamini näha. Ohtlikemates kohtades tuleks aga rohkem kasutada liikluskaameraid, et trahv punase tule alt läbi sõitmise eest oleks enam-vähem kindel.