Juhtkiri: puurublade aeg
Venemaaga asju ajanud firmad, kellel veel oli säilinud sidemeid, peavad nüüd arvestama kahaneva tulususega. Lääne elektroonikaseadmed, olmetehnika, reisid välismaale, peened riided, Itaalia ja Prantsuse kallid kaubad – need kõik on muutunud kättesaamatumaks. Aga tänapäeva venemaalane pole enam Stalini-aegne homo soveticus, kes polnud iial paremat näinudki. Tõeline jõukam moskvalane armastas stiilselt riietuda ning ka sušit süüa ja veini juua.
Putini aeg on olnud majanduslikult suhteliselt edukas, kuid seda alati kaugeltki mitte tänu Putinile, vaid pigem temast sõltumatult. Ta on taustalt julgeolekumees, mitte majandusmees. Ja julgeolekukaalutluste esikohale seadmine kipub paratamatult ühel hetkel mõjutama ka sõjalisi-välispoliitilisi valikuid.
Praegu Venemaa veel selles faasis pole. „Küll me teile veel näitame” hoiak püsib kindlasti veel mõnda aega, veel lehvitatakse Georgi linte. Räägitakse majanduslikust ümberorienteerumisest. Aga reaalselt on seda vähe toimunud ja „ise hakkama saamine” on maailmas harva andnud häid majanduslikke tulemusi. Venemaa ajaloos on ikka vaheldunud suurema avatuse ja enama suletuse perioodid. Enamasti on suletuse perioodid lõppenud kasvava läänest maha jäämisega. Innovatsioon eeldab suhtlemist parimatega ja nendelt ülevõtmist. Venemaa seevastu kipub praegu pigem läänele selga keerama.
Rubla allakäik ja Venemaa suhteline vaesumine pole Eesti jaoks siiski hea uudis – tegemist on kaubanduspartneriga ja Eesti turismitööstus maksab selle eest lõivu.
Tallinn oli ju veel hiljuti venemaalaste jaoks menukuselt kuues Euroopa linn, mida külastada. Ühtlasi pole võimatu seegi, et kaugemad sihtkohad osutuvad Vene turistide jaoks liiga kalliks, Tallinn aga on jõukohasem. Või ka eeldada, et Eesti turistid kasutavad ära võimalust külastada odavamat Peterburi ja Moskvat.
Eesti huvides oleks, et Venemaa oma sõjavaimustusest ja läänevastasusest üle saaks ning majandussuhted taastuks. Ja ega ükski sõjavaimustus pole kunagi jäänud
hääbumata.
