JUHTKIRI | Rahapesu uurijate esimene töövõit
2009. aastal, kui Eesti finantsinspektsioon Danske Banki Eesti filiaali teist korda inspekteeris ja leidis justkui märke rahapesutõrje paranemisest, valmis Eesti Arengufondis raport „Finantsteenused 2018: Eesti ekspordivõimalused ja poliitikavalikud”. Praegu on see kurbnaljakas, et sõna „rahapesu” ei esine selles visioonis kordagi ning Venemaa ja SRÜ regiooni klientidele pakutavat privaatpangandust peetakse Eesti finantssektori üheks perspektiivikamaks ekspordivõimaluseks. „Milline sinisilmsus!” võiks praegu ohata.
Eelnev jutt polnud mõeldud Danske rahapesuafääri süüdlaste ja märkamata jätjate õigustamiseks, vaid kümne aasta taguse õhustiku meenutamiseks. Eestil ei olnud tol ajal suurt Vene raha vahendaja mainet, see oli Küprose ja Läti pankadel. Ja Venemaagi ei olnud veel selline paaria nagu viimasel ajal. Magnitski akti, mis andis jõu ühele Danske süüdistajale Bill Browderile, kehtestas USA 2012. aasta detsembris ja Krimmi okupeerimisest tulenevad Vene-vastased sanktsioonid kehtestati 2014. aasta märtsis.
Seda arvestades oli praegu uurimise all olevast kümnest aastast umbes pool selline aeg, kus Danske rahapesijad võisid tunda ennast üsna muretult ja paista endale enam-vähema moraalsete inimestena isegi siis, kui nad rahapesuvastaste reeglitega Potjomkini küla tegid. Kindlasti soodustas Danskes silmade kinni pigistamist asjaolu, et säärastele tehingutele kaasa aitamine annab isiklikule materiaalsele heaolule tugevat pärituult – kuni vahele jääd.
Kuid kas selles ulatuslikus rahapesus olid tõesti süüdi ja teadsid sellest ainult need kümme pangatöötajat, enamjaolt kliendihaldurid, kelle keskkriminaalpolitsei eile ja üleeile 48 tunniks kinni võttis? See ei pruugi nii jääda, uurimine ju alles käib. Võib-olla jõuab järjekord ikkagi ka pangajuhtideni. See, et prokuratuur juba sel aastal kahtlustuse esitamiseni jõudis, on Eesti mainelt pleki maha pesemiseks kindlasti hea. Süüdistuseni, rääkimata kohtuotsusest, jõudmine võib võtta küll mitu aastat, aga õnneks on rahapesu kuritegu, mis aegub alles kümne aastaga (kõnealusel juhul seega umbes 2023. aastal). Loodetavasti sellest ajast piisab ja suure afääri uurimine ei lõpe aegumise või süüdistuse lagunemisega.
