Juhtkiri: rahunenud juhid ja väikesed palgad

Tänaval, televisioonis ja internetis jääb praegu silma teavituskampaania „Kui välisriiki, siis targalt!”.

Probleem kindlasti on: Eestis mullu töövaidluskomisjonile esitatud 2364 avaldusest ligi 200 olid seotud välismaal töötamisega. Neid arve võrreldes arvestage, et suurem osa välismaal tekkinud probleeme siinsesse töövaidluskomisjoni ei jõua. Neid, mis jõuavad, eristab kodumaistest vaidlustest sageli see, et kirjalikke töölepinguid pole üldse sõlmitud või ei ole neis korrektseid töötasu kokkuleppeid. Loomulikult raskendab see töötaja õiguste maksma panemist. „Vanal heal ajal”, kui Eesti jäi hinna- ja elatustasemelt Põhjamaadele mitu korda alla, oli Eesti võõrtöölistel selliste hurraakokkulepetega petta saamist lihtsam alla neelata. Isegi sealne pisku oli siin päris suur varandus. Praegu enam ei ole.

600-eurose pakkumise kõrval võib kampaania­lamba, -koera ja -kajaka jutt endiselt pea segamini ajada.

Sellepärast oleks tööjõunappust kurtvatel Eesti tööandjatel riigi praeguse kampaania taustal hea saata välismaal tööd otsivatele eestlastele sõnum: milleks minna tööle välismaale, kui see ei anna enam kodumaal töötamise-elamisega võrreldes tohutut rahalist võitu! Osa ettevõtteid ja sektoreid saab seda öelda kindlama häälega kui teised. Näiteks meie IT-ettevõtted püüavad praegu juba soomlasi värvata. Niivõrd väikseks on sellel alal kahanenud Eesti ja Soome teenimisvõimaluste vahe. Aga on ka selliseid tegevusalasid nagu kergetööstus, mille kohta Sangari omanik Jüri Kraft äsja Äripäevas kirjutas, et üle 600 euro ei ole seal lihtsalt võimalik töölistele maksta. 600-euroste pakkumistega kõrvutades võib jutt, mida vestavad „Kui välisriiki, siis targalt!” klippides lammas, koer ja kajakas, endiselt inimese pea segamini ajada.

EAS-i tellimusel äsja tehtud Eesti juhtimisvaldkonna uuring jätab üsna pessimistliku mulje sellest, kui kiiresti saab meil Soomega konkureeriva palga maksjaid juurde tulla. Eesti juhid tegelevad palju enda teostamisega väljaspool töökohta. Ettevõtetel on palju vaba raha, aga juhid ei kaalu selle iga hinna eest investeerimise võimalusi. Juhtimispraktika poolest on Eesti firmad mugavus­tsooni pidama jäänud ega suuda millenniumipõlvkonda köita. Paljud juhid on neist järeldustest solvunud, aga ei tasu. Loomulikult muutub inimene jõukuse ja vanuse suurenedes alalhoidlikumaks. Häda on pigem selles, et eri põhjustel on noori, kes tunneksid nälga äriga jõukaks saamise järele, Eestis praegu arvuliselt vähem kui 1990-ndatel. Seda puudujääki on vaja vähendada.