Juhtkiri: rahvuslõhet saab ja tuleb vähendada

Kümme on lihtsalt üks arv ja pronkssõdur on lihtsalt üks kuju, aga ometi sai selle teisaldamisest 2007. aasta 27. aprilli öösel ajalooline sündmus, mille kümnendat aastapäeva nüüd laialdaselt meenutatakse ja mõtestatakse.

2017. aastal võiksid tollased pinged olla unustatud ja nii „meie” kui ka „teie” võiksid asjale tagasi vaadata kui piinlikule emotsioonipurskele. Seda enam, et kaitseväe kalmistu, mis 2007. aastal asus pärapõrgus, muutus tänu Järvevana ja Filtri tee ümberehitusele hästi ligipääsetavaks kenaks kohaks, kus 9. mai tähistamiseks on palju rohkem ruumi kui Tõnismäel.

Ent kahjuks ei ole nii. Näiteks viimastel europarlamendi valimistel üle 25 000 hääle ehk suuruselt neljanda häältesaagi saanud keskerakondlane Yana Toom kirjutas eile Õhtulehes, et „venelased ei ole unustanud” ja eestlastele, „kes arusaamatuse tõttu peavad end võitjaiks, võib juba kümme aastat kaela määrida igasugust prahti”, s.o Vene-hirmu.

Niisiis, igapäevaelu veereb eestlaste-venelaste suhetes märkimisväärsete konfliktideta, aga kuskil sügavamal pesitseb mõnes olulises arusaamas endiselt lõhe. Venelaste jaoks on Teine maailmasõda ehk Suur Isamaasõda ja Nõukogude Liidu võit midagi püha, eestlastele aga on mõlemad negatiivse tähendusega sündmused, mis tõid kaasa aastakümnetepikkuse okupatsiooni.

Kümme aastat hiljem võiksid nii „meie” kui ka „teie” asjale tagasi vaadata kui piinlikule emotsioonipurskele.

Vaevalt oleks see erimeelsus kadunud, kui pronkssõdurit poleks teisaldatud – aprillirahutused vajutasid küll Eesti järgnevate aastate poliitikale tugeva jälje, aga Venemaa samaaegses muutumises nad küll otsustavat rolli ei mänginud. Erinevate ajalookäsitluste pinnalt tüli õhutada katsuks Putini Venemaa siin nii või teisiti.

Halb on see, et Eesti erakonnad eesotsas Reformierakonna ja Keskerakonnaga on sedasama erinevust kümme aastat ekspluateerinud, rajades valimiskampaaniad nn Vene kaardile. Talvel oli juba näha püüdeid lüüa Vene kaart lauda ka eelseisvateks kohalikeks valimisteks. Intriigi kisub niimoodi hästi üles, aga pikemas plaanis on tegemist lühinägeliku poliitikaga, mis asjata suurendab Eestis rahvuse järgi eraldumist. Erimeelsuste kõrval on „meil” ja „teil” ka palju sarnasusi – näiteks pagulastehirmu haripunktis tuli see mõte pähe päris paljudele.