Juhtkiri: Rail Baltic ja õigustatud küsimused
Eile majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ette kogunenud mõnisada raudteevastast piketeerijat ei suutnud valitsuse tahet peatada. Projekt on kogunud hulga vastalisi, kelle seas on ka nimekaid inimesi ja nad ei tõrgu häält tegemast.
Kindlasti ongi algatuses palju määramatust – igasugune tasuvusuuring võib olla ekslik, sest puudutab tulevikku. Raudteeprojektid on väga kulukad, ka raudteede käimashoidmine on kulu. Mõistagi mõjutab projekt ka inimeste elupaiku, sest mõned inimesed peavad ohverdama oma kodu. Aga see ohverdus – barjääridega alad – on inimeste ja ka loomade turvalisuse huvides.
Pole vist olnud ainsatki suurt infrastruktuuriprojekti, mis poleks nõudnud suuri loobumisi. Ja Eesti peab tunnistama, et ehkki muu poolest on meie elu tihtipeale Lääne-Euroopaga juba päris ühte nägu, on meie raudtee sõidukiirused ikkagi päris vana ajastu tasemel. Ajakohase kiirusega raudteed Eestis pole. Rail Baltic täidaks selle koha ning looks ka ühenduse naaberriikide Läti ja Leeduga ning Poola ja Saksamaaga.
Kuna agasid on palju, oleks sellise suure ja keerulise projekti puhul kindlasti eeldanud märksa paremat infoedastust. Selle vajadus on ju ilmselge olnud. Inimestel on Rail Balticu kohta täiesti legitiimsed küsimused ja mured – nii finantsilised kui ka keskkonna ja trassiga seotud. Need küsimused vajavad vastuseid. Pole päris selge, miks ei peaks neid siis andma – laialt ja kogu aeg, põiklemata, solvumata, korrates ja selgitades. Ja kui tundub, et isegi otsustajatel pole üht olulist osa vastuseid, oleks ju nagunii tegemist väära projektiga.
Praegu aga paistab, et pigem üritatakse teemal madalat profiili hoida, lootes, et kära kaob ja rahulolematud aktivistid raugevad. Kuni eelseisva teisipäevani, kui allkirjastatakse kolme Balti riigi leping.
Jah, karavan läheb oma teed, kuid kõnealusel juhul ei haugu koerad, vaid Eesti rahvas vajab vastuseid. Valitsuses pole kellelgi eriti indu selle teemaga esil olla, ehkki peaks.
Jah, mõned vastaste nõudmised ei realiseeru kunagi. Tartu trassist ei saa praeguse Pärnu-suunalise ühenduse asemel rääkida, sest on üks väike mure: lätlased peavad soovima omalt poolt trassi vastu ehitada, kuid nad ei soovi. Aga siis sellest tulebki rääkida.
