Kuid heaks ei saa kiita seda, miks ja kuidas Keskerakond pensionide teema päevakorda võttis. Seda ei tehtud siirast murest pensionäride pärast, vaid eesmärgiga varjutada tulumaksureformi eest saadavat kriitikat ja uudiseid erakonna populaarsuse vähenemisest. Kuna pensionide tõstmise jutt on Keskerakonnale eelkõige iseenda upitamise vahend, ei kannata nende pakutav lahendus kriitikat.

Pensionide tõstmise jutt on Keskerakonnale eelkõige iseenda upitamise vahend. See tõstatati järgmise aasta valimistele, mitte pensionäride heaolule mõeldes.

See „lahendus” olnuks esimeste kuulduste põhjal 100-eurone, peaminister Jüri Ratase hilisema jutu järgi 60–70-eurone erakorraline pensionitõus. Kui Ratas oleks oma diivani seest 300–500 miljoni euro eest naftat leidnud, võiks hüüda „Hurraa!” ja peaministripartei plaani aktsepteerida. Paraku ei ole Ratasel sellist diivanit. Ka riigieelarve suurt ülejääki ei ole ega paista kusagilt, mistõttu asja tuleks ajada tasa ja targu – mõelda mitte ainult tuleva aasta valimistele, vaid ka pensionihüppe kõrvalmõjudele, tulevastele põlvkondadele jne. Pensioniindeks, mille järgi pensione regulaarselt tõstetakse, on välja mõeldud just selleks, et valimisvalus poliitikud ei hakkaks üle jõu käivaid lubadusi jagama.

Terve mõistuse puudumise all kannatab erakorralise pensionitõusu lubadus ka äsjase tulumaksureformi kontekstis. Selle reformiga tehti pensionäridele töötamine vähem kasulikuks, aga nüüd tõotatakse lihtsalt niisama rohkem raha anda! Selline meetmete kompott halvendaks Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkust, mis niigi on kaheldav. Järjekordse helikopterilt raha külvamise plaani asemel oleks targem taastada töötavatele pensionäridele täiendav maksuvaba miinimum ja parandada hooldekodude kättesaadavust pensionäridele, kes enam ise endaga toime ei tule.