Juhtkiri: reform ees, puudus järel?
„Arstid, kes võiksid töötada kiirabis, erakorralise meditsiini arstid või anestesioloogid – nende puudus Eestis on peaaegu fataalne,” ütles Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juht Popov. „Eelkõige sellepärast et on konkurents teiste riikidega.” Arstina peaks Popov üsna täpselt mõistma sõna fataalne tähendust.
Huvitav, see pole see, mida me seni kuulnud oleme. Õigemini, siiani oli vaid 2013. aastal koondamisteate saanud kiirabiarst Mare Liiger see, kes häirekella lõi ja keda oli seetõttu hõlbus eirata kui üksikut „kontrat”. Kuid just siis korraldati kiirabireform tollase sotsiaalministri, tänase peaministri Taavi Rõivase juhtimisel. Ja selle käigus koondati kiirabiarste.
Muidugi, kiirabireformi mootoriks polnud niivõrd Rõivas, tema oli pigem selle vormistaja. Ent toonased asja vedajad rääkisid meile siis ja veel hiljutigi sellest, kui vähe tegelikult läheb kiirabis arste vaja ja kuidas enamiku tööd saab tehtud õdedega.
See on ka suuresti tõsi. Kuid kõlama jäi, kui vähe arste ikkagi vaja on. Näiteks ütles Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas, et eri uuringute järgi on ainult üks kuni kolm protsenti väljakutseid sellised, kus kiirabibrigaadil on tarvis arsti kohalolekut. Kuuldavasti tähendas see arstidele mõnda väljakutset päevas. „Kui kiirabibrigaad on Eestis õebrigaad, mis tähendab, et õde on brigaadijuht, siis sattudes väljakutsele, kus tal on arsti kõrvale vaja, ta arsti sinna ka kutsub,” ütles kevadel Adlas.
Nüüd paistab aga ootamatult ikkagi kitsikus käes olevat, kuigi reform võinuks arstide seisu leevendada. Meie maksime vahepeal kogu aeg makse, aga mida te seal sotsiaalministeeriumis teinud olete, et me peame kuulma riigi põhifunktsioonides selliseid õnnetus-hüüab-tulles-teadaandeid kiirabiarstide fataalse seisu kohta?
Nüüd aga siis selgub, et selle „ühe või kolme protsendi väljakutsete” tarbeks on meil raha otsas? Pärast kõiki raporteid Eesti edust ja reformi efektiivsusest? Tegelikult ei tohiks ka arstide Soome minek olla igavesti toimiv vabandus – enamik ju eelistaks olla kodule lähemal.
Muide, kiirabiarstid on osutanud, et pikkade ravijärjekordade tingimustes võibki tekkida seis, kus kiirabiarst on ainus arst, kelleni pääseb. Praegusel juhul siis pigem ainus õde.
