Meenutuseks: paari päeva eest tõmmati vaip alt IRL-i nn tasuta kõrghariduse plaanil. Kas plaan oli hea või mitte, jäägu praegu kõrvale, aga päris selge on, et Eesti kõrgharidussüsteemi üks häda on tõesti selles, et tudengid käivad massiliselt tööl ega jaksa seega akadeemilistesse sügavustesse kaevuda. Midagi peaks ette võtma, võib-olla koguni reformima, aga ei. Reformierakond välistab selle, pildudes teleris kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi suu kaudu triviaalsusi: „Ei ole ju õige rääkida tasuta õppest, sest keegi maksab alati. [- - -] Nii et ei ole tasuta asju olemas.” No tore on.
Sama teed läks ka haldusreform. Mäletatavasti arvutas regionaalminister Siim Valmar Kiisleri kontor välja, et Eestis peaks praeguse 226 asemel olema 25 omavalitsust. Jättes selle arvu arvutajate südametunnistusele, peab nõustuma, et meil on tõesti selline probleem, et paljudes valdades on vähem elanikke kui mul majanaabreid, aga rahva maksuraha kulub vallavanema ülalpidamiseks nii palju, et teenustele üle ei jäägi. Ka tavatseb osa kohalikke juhte jäädvustada end rahva südameisse uhkete, ent asjatute rajatistega, nagu näiteks lähestikku üle vallapiiri ehitatud kaks ujulat. Samal arvamusel on ka õiguskantsler, nagu siitsamast kõrvalt lugeda saab.
Mida tegi Reformierakond? Loomulikult välistas omavalitsuste sunniviisilise liitmise, toetades suuresõnaliselt nende vabatahtlikku liitumist. Seda ei juhtu mitte iialgi, vähemalt vajalikus mahus mitte!
Ma saan muidugi aru: on vaja toetust nii tasuliste kohtadega teenivate koolide juhtidelt kui ka mikrovaldade juhtimisest oma elutöö teinud vallavanematelt. Poliitika on kompromisside kunst, küll me ükskord teeme ära, kohalik initsiatiiv on oluline, ja nii edasi, nagu ütleks erakondlane eravestluses. Samal ajal kõlab see kangesti nagu tönt-tö-tönt-tö-töö, rockin’ all over the world!