Paraku ei paista Rõivase tegemistest seni mõistmist, et kandidaatide menu rahva seas ei anna mingit tagatist, et neid ka riigikogus või valimiskogus edu võiks saata.

Reformierakonna tugevus Eesti poliitikas võib kõnealuses kontekstis osutuda pigem miinuseks: keegi ei taha neile midagi kinkida, sest nad on niigi palju saanud, ja EKRE kõneleb koguni „reformierakondlikust võimuvertikaalist” – ja see polegi nii suur liialdus. Pigem tekitab see, et neil nii palju võimu on, soovi neilt midagi ära võtta. On ju erakonnal omajagu „strateegilist sügavust” ehk võimalikke positsioone, mida ära anda.

Rõivasel on olnud vähe hirmu ja palju alusetut lootust – kuni see püsib, pole põhjust kokku leppida.

Rõivas oleks pidanud kuulama endist esimeest Andrus Ansipit, kes ütles juba suve hakul, et Eesti poliitika kõik ametikohad ei saa kuuluda Reformierakonnale. Kokkuleppe aluseks ei saa olla see, et „meil on kõige menukam kandidaat, andke oma hääled talle”. Pigem peab hoopis Rõivas midagi loovutama, kui ta tahab välistada konkreetseid variante presidendi ametikohale, olgu selleks siis EKRE juht Mart Helme või vandeadvokaat Allar Jõks.

Sotsiaaldemokraadid kui valitsuspartner oleks kokkuleppeks loogiline valik , kuid paraku kohtus Rõivas Jevgeni Ossinovskiga alles sel nädalal. Katsed Keskerakonnalt toetust saada on samuti hõredad olnud. IRL on eelistanud hoopis Jõksi, paraku on Reformierakond parteideülest kandidaati Jõksi pika hambaga vaadelnud ja Reformierakonna üks juhtivaid liikmeid Jürgen Ligi suutis parteideülesuse kohta juba ka midagi negatiivset öelda. Rõivasel on vähe hirmu ja palju alusetut lootust – kuni see nii püsib, pole presidendivalimistel õiget kokkuleppevaimu.