Erinevalt Kardashianist ei kuulu kellegi meelelahutusnumbrites osalemine aga Eesti presidendi ega peaministri põhitegevuste hulka. Vastupidi, eetilises mõõtmes on sellel kõik poliitilise korruptsiooni tunnused. Juurdepääs Eesti riigi juhtidele ei peaks käima põhimõtte järgi „mina maksan, nemad tulevad”. Järgmise küsimusena kerkib paratamatult: aga millise lisatasu eest saab näiteks sobilikke lepinguid ja seaduseelnõusid?

Seejuures pole mingit tähtsust kinnitustel, et ega kõrged riigitegelased sellest 2500-eurosest piletist ise mingit raha näe. Järelikult on Eestis tekkinud piisavalt mõjukaid inimesi, kes saavad vahendustasu eest kamandada: sina, president, siia, aga sina, peaminister, vaat sinna! Ja mis korraldusi rahvaesindajad veel kuulavad?

Järelikult on mõjukaid inimesi, kes saavad peaministrit ja presidenti vahendustasu eest kamandada.

Otsustajatele raha eest juurdepääsu võimaldamises pole me muidugi pioneerid. Inglise keeles on selleks koguni omaette väljend: cash for access. Üks tuntumaid skandaale puudutas 2012. aastal Suurbritannia peaministrit David Cameroni, kes salaja võõrustas oma partei annetajaid. Tookord päädis see juurdepääsu müünud Cruddase tagasiastumisega.

Eestis aga isegi ei proovita varjata. Vastupidi, pigem jääb mulje, et Eesti juhtfiguurid on hakanud end pidama kuulsusteks, kes on nii palju väärt, et nende vaatamise eest peab maksma.

Venemaal ringleb üks riivatuvõitu anekdoot ärimehest, kelle tuppa hotelli portjee üritab sokutada küll tüdrukuid, küll poisse. Viimaks ärimees vihastab ja nõuab: „Ma tahan Vene suursaadikut!” Portjee kummardab: „See läheb teile küll kalliks maksma, aga härra soov on seaduseks.” Ent iga asi omal ajal. President Ilves on vaba esinema kasvõi habemega naisena kohe, kui tema ametiaeg paari kuu pärast ümber saab. Rõivase meelelahutusärisse üleminek poleks ka keeruline: üks allkiri lahkumisavaldusele ja edasi Broadwayle! Selle härrasmehe, kes ütleb, et on üritustel „mitte siseministri, vaid Hanno Pevkurina”, võivad ka tsirkusekoerana kaasa võtta.