Teadagi on säärased ettevõtmised ka keskmisest suurema riskiga.

Riskikapitali pakkujad, kelle hulka kuulub ka Arengufond, arvestavad juba ette, et kõiki neilt kapitali saavaid ettevõtmisi edu ei saada, kuid need, mida saadab, peaksid idee järgi kahjumid korvama ja fondi kokkuvõttes kasumissegi viima.

Ent Ilmarise puhul on siiski põhjust küsida: kas EAS ettevõttesse siiski mitte liiga kaua toetusi ei süstinud? Või ei oleks pidanud ehk alustamagi? Rahandusministeeriumi audiitorid igatahes väidavad, et Ilmarine oli juba esimese toetuse saamise aegu finantsraskustes ega oleks tegelikult tohtinud EAS-ist raha saada. Võimalik, et EAS-i pani ettevõtte olukorrale läbi sõrmede või läbi roosade prillide vaatama Arengufondi ja selle kaasinvestori kümne miljoni krooni suurune investeering Ilmarise peamisse omanikfirmasse. Arengufondil on lubatud suuremaid riske võtta, eriti kaasinvestorite olemasolu korral – see on lausa tema ülesanne.

Ilmarise juhtumit ei tohi lihtsa põhjendusega „osa investeeringuid ebaõnnestubki” unustada. Kõikvõimalikud riiklikud toetused on viimaste aastatega muutunud ettevõtetele oluliseks rahastamisallikaks, sest pangad annavad neile kitsilt laenu. Uuringukeskuse Praxis värske uuringu andmeil on viimase kolme aasta jooksul riigi toetusi kasutanud 15 protsenti väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid. Järgmise 24 kuu jooksul loodab riigi toetusi saada juba 42 protsenti ettevõtteid. Seda võib nimetada buumiks, aga buumi ajal on valeotsused hõlpsad tulema.

Ilmarise-sarnased juhtumid tekitavad hõlpsasti kiusatuse nõuda suuremat kontrolli. See ei pruugi olla õige tee, sest toetuste taotlemine ja nende kasutamise kontroll on juba praegugi väga bürokraatlik. Näiteks nõutakse mõnel juhul ettevõtjatelt rahavoo prognoose mitmekümne aasta peale, mis soosib ettevõtjal formaalse suhtumise tekkimist, sest nii pikk prognoos läheb nagunii viltu. Pigem on vaja muutusi, mis paneksid EAS-i rahataotlusi sisulisemalt analüüsima.