Näiteks komisjonide istungite salvestisi puudutanud seadus, mis enne kolmandat lugemist tagasi võeti, oli ilmne tühja töö tegemine. Ka pärast selle seaduse vastuvõtmist jäänuks suuresti komisjoniliikmete südametunnistusele, kas nad salvestavad oma istungeid või kui põhjalikult protokollivad. Jutt „saadiku põhitöö toimub komisjonis” on praegu paljasõnaline, protokollid sellele eriti tõendeid ei paku. Sisukamate protokollide koostamist ei takista mingi seadus või selle puudumine, vaid riigikogu töökultuur. Võib-olla ka abijõudude vähesus, aga selle vastu aitaks mõne stenografisti juurde palkamine, milleks tekiks raha, kui vähendataks riigikogu liikmete hulka.

Riigikogu tööst

Suurte puudujate ja kulutajate kallal teritataks vähem keelt, kui töö oleks kvaliteetne.

Ikka ja jälle tekib juurde näiteid, kui pealiskaudselt ja suutmatult süvenetakse arutatavatesse küsimustesse. Näiteks jaanuaris kerkis päevakorda vastne vedelkütuse erimärgistamise seadus, mis kohustab õliküttega majade omanikke pärast 1. maid alles jäänud erimärgistatud diislikütuse välja pumpama ja tagasi müüma. Absurd? Jah, aga riigikogu raius selle möödunud aastal seadusse, mida tuleb nüüd muutma hakata. Niisuguseid vigu ja „kabinetis sündinud” või halvasti ette valmistatud eelnõusid jääks vähemaks, kui riigikogu liikmetel oleks rohkem abijõude – näiteks igal saadikul personaalne assistent. Selleks oleks raha, kui vähendataks riigikogu saadikute hulka.

Riigikogu koosseisu vähendamise idee on ammune. Erinevalt varasemast, kui kaalukamad erakonnad ­selle pikema jututa maha tegid, on see nüüd osal lausa valimisprogrammis – IRL-il ning SDE nimekirjas kandideerivatel Ott Pärnal ja Tanel Talvel. Teistelgi poliitikutel on aeg mõista, et Eesti poliitiline süsteem tuleb sel või mingil muul viisil kvaliteetsemat tööd tegema panna. Sama või väiksema eelarvega.