JUHTKIRI | Riigikogul tasub oma mainet kaitsta
Mis on ühist majoneesipurgil ja kõrgel orkestrikunstil? Mõlemad täiesti eri ooperitest nähtused on läinud ajalukku Eesti parlamendi maine allakiskujatena.
Eile sai teatavaks, et Eesti Kontserdi nõukogu tühistas varasema ühehäälse otsuse, millega Laine Randjärv valiti asutuse juhiks. Põhjuseks toodi Randjärve väljendatud soov asuda tööle mitte 1. veebruarist, vaid mõni kuu hiljem, nii et ta saaks riigikogust 20 888 eurot lahkumishüvitist.
Siin on valesti mitu aspekti. Esimene möödalask puudutab kummalist seadusesätet, mis seab riigikogu liikmed omavahel ebavõrdsesse olukorda. Kui keegi võtab enne mandaadi lõppu vastu väljakutse erasektorist, lahkub ta riigikogust kuldse käepigistusega. Kui tulevaseks tööandjaks on riik, ilutseb hüvitise tšekil ümmargune null.
Riigi seadusandliku ülesehitamisega kokku puutunud inimeste selline tõrjumine ei kannata terve mõistuse kriitikat. Seda enam, et soovi korral on alati võimalikud JOKK-skeemid: mõneks kuuks riigikogus asendusliikmeks käinud Lauri Vahtre näiteks sai enda hüvitise (pool Randjärve omast) kätte hoolimata sellest, et kaitseministeeriumi avalike suhete nõuniku koht talle sisuliselt soojas hoiti.
Randjärve kaasuse nüanssidest rängim on ükskõiksus, millega vähesed rahvaesindajad kõigi poliitikute mainet rikuvad. Mihhail Stalnuhhin näiteks peab normaalseks liisida kuluhüvitiste eest autot, ise juhilube omamata. Lausa kaks saadikut (Jaan Kundla ning Arno Sild) on töökulude sildi all ostnud majoneesi. Jaak Madison tellis 70 euro eest tikutopse. Paraku liigitub oma ajas muutuvate ütlustega sellise mõtteviisi kandjate sekka ka Randjärv.
Kui riigikogu on läbilõige ühiskonnast, pole põhjust arvata, et hüvitiste moraalne kuritarvitamine lakkaks. Puuduvad sanktsioonid, millega kartulikrõpsude ostjaid korrale kutsuda. Paremini toimiks reeglite muutmine.
Asjaliku mõttearenduse algusena sobiksid kasvõi riigireformi sihtasutuse äsja välja käidud ettepanekud parlamendi töö tõhustamiseks. Nahaalsed võtted peaksid saama päitsed juba seetõttu, et mitte anda toitu ideedele võtta midagi ette kogu parlamentaarse demokraatiaga.
