JUHTKIRI | Riik tahab kästa, puua ja lasta
Värskem juhtum puudutas rahapesu tõkestamiseks mõeldud seaduseelnõu, millega taheti kehtestada vara legaalse päritolu pööratud tõendamiskoormus. See tähendab: kui riigil tekib teie raha päritolu kohta kahtlus, võib ta selle kinni pidada ja selleks, et riik seda ei konfiskeeriks, peate teie talle tõendama, et raha on legaalselt saadud. Sellele plaanile pani pidurit õiguskantsler, kes leidis, et praegusel kujul võimaldaks seadusemuudatus tõendamiskoormuse ümber pöörata igaühe suhtes ja seda saaks kasutada laiemalt kui üksnes rahvusvahelise rahapesu vastu. Pööratud tõendamiskohustust pooldavad rahapesu andmebüroo ja finantsasutused, kelle arvates oleks see üks väheseid tõhusaid meetmeid, mis rahapesu tõesti lõpetaks.
Esimene juhtum oli tulumaksuseaduse muutmise seadusega. Sinna oleks segastel asjaoludel peaaegu jõudnud punkt, mis oleks muutnud eraisiku realiseerimata tulu teatud juhtudel maksustatavaks tuluks ja lugenud äriühingu teenitud tulu ilma selgete põhjusteta eraisiku tuluks. Muudatusele tähelepanu juhtinud advokaatide hinnangul oleks see olnud tõsine hoop ettevõtlust alustada soovijatele. Muudatuse eelnõusse sokutanud rahandusministeeriumi arvates olnuks seda aga vaja maksude vältimise tõkestamiseks ja EL-i uute direktiivide nõuete täitmiseks.
Võib öelda, et mõlema muutmisplaani taga olid head kavatsused. Nii maksupettusi kui ka rahapesu on kindlasti vaja ohjeldada, aga seniste seadustega on see tihti vaevaline, aeganõudev ja kulukas. Teisalt iseloomustas mõlemat eelnõu ametnike soov sätestada uued õigused igaks juhuks võimalikult laialt, kusjuures oma seisukohti kaitsti jutuga Euroopa direktiividest ja rahvusvahelistest kohustustest. Ja nagu sellistel puhkudel pahatihti juhtub, selgus, et tegelikult ei pea neid direktiive ja kohustusi täites kodanikuõigusi sugugi nii äärmuslikult piirama. Rahapesu ja maksupettused on halvad, aga nende tõkestamise nimel ei peaks Eestist ka päris totalitaarriiki tegema.
