Rangelt reeglite järgi võttes polnud lennufirma inimesed hüdraulikaprobleemidest ja purunenud voolikust teatama kohustatudki: lennukid maandusid õnnelikult, keegi viga ei saanud ja õigupoolest peab lennufirma selle taseme vahejuhtumitest teatama pelgalt kontrolliorganitele. Lennuamet ning majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi alluvuses tegutsev ohutusjuurdluskeskus on need, kes juhtumitega vahetumalt tegelevad ja neid põhjalikumalt uurivad.

Ent liinilendude puhul on tegemist avaliku teenusega ja selle tõttu kehtib ilmselge avalik huvi teada saada, mis tasemel teenus on. Seda, et teadmatus on õnn, võivad öelda eneseabitreenerid. Tarbijatena saame valikuvabadusest rääkida üksnes siis, kui meil on valiku tegemiseks piisavalt informatsiooni. Puuduliku teabe puhul on ka me otsustamis- ja tegevusvabadus puudulik. Muidugi pole võimalik, et töötaksime iga üksikotsuse puhul alati läbi kogu materjalihunniku – see oleks ebapraktiline. Kuid vajaduse korral peaks inimestel selline võimalus olema.

Torkab silma, et eri transpordiliikide kohta jagatakse teavet kaunikesti ebaühtlaselt. Liiklusregistri büroode käsutuses on iga auto eluloo kohta piisavalt andmeid ja kõik „kõksud” leiab sealt hõlpsasti. Lennuliikluse puhul me seda ei tea, kui just info muudest kanalitest ei saabu ja kui spetsiaalselt küsima ei lähe.

Rikked, tõrked, lendude viivitused ja tühistamised kuuluvad lennuliikluse juurde ega tõenda iseenesest, et kõnealust lennufirmat tuleks vältida. Firmat, kellel selliseid asju üldse ei juhtuks, on võimatu leida. Kuid inimlik pool aitab neid komplikatsioone leevendada. Õigupoolest on Avies saanud nõrga teavitamise tõttu Saare maavalitsuse käest ettekirjutuse ja kriitikat varemgi – juba 2006. aastal, mil lennud kippusid pidevalt edasi lükkuma, aga ei maavalitsus ega sõitjad ei saanud sellest teada. Kogemust peaks juba olema.