Juhtkiri: Rikutud mõtteviis
Viimati, 2011. aastal andis üle riigi e-hääle 140 000 valijat. Eile õhtuks oli oma valiku interneti kaudu vahendanuid peaaegu täpselt kaks korda vähem. Eelmiste valimiste statistika näitab küll, et kõige rohkem hääli antakse just viimasel päeval, ent siiski võib latt ületamiseks ebamugavalt kõrgeks jääda.
Uuringud näitavad, et pärast erakondi räsinud skandaale puudub eelistus enam kui 40% valijatel ja võimalik, et piisavat alternatiivi ei suuda pakkuda ka valimisliidud. Üldjuhul soosib vähene valimisaktiivsus võimul olijaid. Kuid nagu näitasid viimased valimised naabermaa pealinnas Moskvas, kus opositsioonikandidaat Aleksei Navalnõi kogus hääli kõigist ennustustest rohkem, võib inimeste vähese huvi korral tulla üllatusi igast suunast.
Idapoolset hõngu on üritanud tuua valimistele ka Tallinna võimukandjad: Keskerakond ründab e-valimiste ausust otsesõnu. Lühidalt koondab nende argumente hüüatus: „Võltsitakse!” Ent Venemaal toetavad sõltumatute vaatlejate selliseid tähelepanekuid üheselt tõlgendatavad videotõendid ja tunnistused. Eestis siiani mitte. Nagu kinnitasid eilses Eesti Ekspressi vestlusringis IT-turbe spetsialistid, pole ei häkkeritel ega pahatahtlikel võimudel tehniliselt võimalik e-hääletuse aparaadi tööd mõjutada. Teoreetiliselt saaks ehk antud hääli kustutada, aga mitte valikuliselt – et partei X omad jäävad ja Y-i omad hävitame.
Kõige suuremad võimalused tulemusega manipuleerida avanevad ikkagi hääletamisprotseduuri enda kaudu. Pole raske ette kujutada olukorda, kus keegi võtab salaja näiteks oma vanaema ID-kaardi ja paroolid ning annab hääle tema eest. Või käsib mõne töökollektiivi juht alluvatel teha valiku tema silme all.
See kõik oleks täiesti tõsine mure puudulikus demokraatias, kus valitsejatel on võimalik hääli süsteemselt ja massiliselt suunata. Seal, kus inimesed niigi valimiste aususse ei usu, tähendab iga kahtlusevarigi võimude legitiimsuse vähenemist. Rünnates e-valimisi kui sellist, näib Keskerakond taotlevat sama efekti Eestiski.
Isegi valimistulemuste võltsimise võimalusele viidates annavad süüdistajad mõista meie mentaalset kuulumist pigem endisse Nõukogude Liitu kui Euroopasse. Eks igaüks lähtub omaenda rikutusest.
