Link kopeeritud!

JUHTKIRI | Rohkem aatelisust ja koosmeelt Eestile!

 (43)
Eesti sõjamehed Pihkva rindel (1919)
Eesti sõjamehed Pihkva rindel (1919)Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Eestlased on imelik rahvas. Kui tavaliselt on kombeks tähistada sõdade lõppu, siis nagu targemad pead on täheldanud, kipume meie tähistama ka algust, täpsemalt Vabadussõja algust. Täna möödubki sellest päevast sada aastat.

Ja on ka põhjust tähistada! Tegu on ainsa sõjaga, mille Eesti on võitnud. Sõjaga, tänu millele saame me rääkida iseseisvast Eesti Vabariigist.

Tõsi, Eesti riik oli välja kuulutatud juba kaheksa kuud varem, 24. veebruaril 1918. Kuid see oli üksnes deklaratsioon. Tegelik vabadus tuli kätte võidelda vere hinnaga. Kui Esimeses maailmasõjas lüüa saanud sakslased olid Eestist lahkumas ja Nõukogude Venemaa Narva taga, otsustasime kasutada võimuvaakumit ja vastu hakata. End kuulutasid 1918. aastal iseseisvaks ka Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia, kuid juba kolm aastat hiljem olid nad relvatärina saatel Nõukogude rahvaste perega liidetud.

Täna väärivad hea sõnaga meenutamist kõik toonased kangelased, olgu nad kas või hilisemas elus vastuolulist rolli etendanud sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner või toonane peaminister Konstantin Päts. Loomulikult täname Vabadussõja väejuhte ja sõjale võiduka punkti pannud Tartu rahu delegatsiooni juhtinud Jaan Poskat. Igavest tänu väärivad kõik Eestile abiks olnud välismaalased brittidest Vene valgekaartlaste ja taanlasteni, soomlastest rääkimata.

Sada aastat tagasi Eesti eest vabatahtlikena rindele tõtanud koolipoisid sümboliseerivad siirust, aatelisust ja koosmeelt, mida võiks Eestis praegugi rohkem olla.

Kuid enim soovime tänasel tähtpäeval tunnustada Eesti koolipoisse. Neid kuni 3000 noormeest, kellel oli täna saja aasta eest piisavalt aatelisust, lootust ja hulljulgust, et panna oma elu panti seni faktiliselt loomata ja ebakindla saatusega riigi nimel. Nad läksid koolipingist vabatahtlikena rindele ajal, mil usku selle riigi sündi nappis. Neil ei olnud piisavalt oskusi, varustust ega toitu, tuli taluda külma ja nälga, ei olnud piisavalt arstiabi. Ent nende võitlusvaim oli kindel ja süstis teistessegi usku, et iseseisva Eesti nimel tasub võidelda ja me suudame sõja võita.

Mõelgem täna korraks neile vapratele koolipoistele. Kas me ei vajaks tänasessegi päeva rohkem sellist nooruslikku siirust, aatelisust ja üksmeelt? Ikka tasakaalustamaks konfliktsust, küünilisust ja manipuleerimist, mis Eesti poliitikat viimasel ajal iseloomustab.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare