Obama visiit kujutab endast rohkematki kui ainult sümbolit või sõnumeid, mida Venemaale on juba niigi ridamisi edastatud. Kohtumine NATO tähtsaima riigi juhiga enne sõjalise liidu tippkohtumist annab Eesti seisukohtadele Ukraina kriisi küsimuses rohkem kaalu. Meie riigi juhtidel on võimalik silmast silma kohtumistel esitada Obamale Eesti ettekujutus võimalikest edasistest sündmustest Ukrainas ja Venemaal, sõja peatamise võimalustest ja piiririikide julgeoleku suurendamise viisidest. Ukrainas käiva väljakuulutamata sõja peatamiseks ei ole NATO-l kahjuks head ja kiiret lahendust. Otsene sõjaline abi Ukrainale, rääkimata otsesest sõjalisest sekkumisest, on asi, milleks lääneriikide vaim valmis ei ole, ja võib-olla on Venemaad tõesti võimalik taltsutada ka sanktsioonidega, kui need ei jää pehmeks nagu seni.

See-eest on olukord praegu küps, et veenda meie liitlasi NATO idapiiri kindlustamise vajaduses. Üks küsimus on see, kui palju ja millisel kujul vägesid Ida-Euroopasse paigutada. 1997. aastal sõlmitud NATO–Vene aluslepe, millest näiteks Saksamaa tahab kinni pidada, ei sea küll ületamatuid piire NATO võimete mõningasele suurendamisele Ida-Euroopas, kuid võib saada mentaalseks piduriks. Sellepärast tuleks Eestil nii Obama visiiti kui ka sellele järgnevat NATO Cardiffi tippkohtumist kasutada selleks, et tõsta päevakorda nimetatud lepingu tühistamine. Ilmne põhjus on olemas: Euroopas ei valitse enam samasugune julgeolekuolukord nagu 1997. aastal.