„Üks või kakskümmend proovi, mis me praegu võtaksime, oleks nagu kottpimedas metsas püssi paugutamine,” arvab ameti peadirektor Ago Pärtel. Veiselihaga toodete arv on tema arvates Eestis lihtsalt liiga suur, et midagi leida võiks. Pärtel osutab veel, et Lidl Eestis ei tegutse ja AS Maag, mis teadaolevalt müüb ka hobuseliha, on juba niigi kontrolli all.

Kõik need veterinaar- ja toiduameti juhi argumendid on väga kummalised ja tulevad pigem kui advokaadilt, kes tahab selgeks teha, et pole muid tõendeid kui kontrollija omad, ning üritab kahtlusi kontrollida ja tõendeid juurde hankida. Puhtloogiliselt peaks olema selge, et tõendite puudumine ei tõenda, et hobuseliha meil veiseliha pähe ei müüda. Pigem kõlab ameti jutt nii, nagu nad ei sooviks „kottpimedas metsas püssi paugutada”, sest mine tea, äkki saabki pihta.

Õigustatum oleks see, kui amet viitaks rahapuudusele, sest DNA-proovid on tõepoolest kallid. Veiselihatoodete täielik kontroll pole ju realistlik. Kuid sellised juhtumid ongi vajalik katse meie kontrollsüsteemile. Püüe seostada hobuseliha müümist ühe või teise kaubandusketiga hägustab pigem pilti, sest selliseid juhtumeid on ju kaugemal Euroopas esinenud mitmes ketis.

Igal juhul eeldaks aktiivsemat hoiakut nii veterinaar- ja toiduametilt kui ka tarbijakaitseametilt. Inimestel on õigus teada, mida nad söövad ja mille eest maksavad. Meie toiduturg on avatud ning kahtlast kaupa võib siia sattuda kogu aeg. Riigi asi on seda võimalust vähendada nii palju kui võimalik. Euroopa hädad jätavad meid harva puutumata.

Toiduhüsteeriat ei maksa üles kütta, kuid olemasolevaid riske tuleks arvesse võtta. Miks peaksime üldse hobuseliha pärast muret tundma? Esiteks seepärast, et kõik söödav võiks ikka ja alati olla piisavalt kontrollitud. Teiseks seetõttu, et nagu Lääne-Euroopa juhtumitest näha, on mõningate hobuste puhul kasutatud valuvaigisteid, mis teatud kogusest alates võivad inimesel põhjustada tervisehäireid, aneemiani välja.

Tegelikult ei tea tavatarbija talle kauplustes müüdava toidu kohta ju paljutki. Miks muidu pidi mõne aja eest hakkama osa lihatootjaid rääkima, et ega nende singis polegi soolvett, magusatootjad kõnelema, et nemad ei kasutagi enam transrasvu, ja nii edasi.