Sellele, et võimuerakonda on kasutatud isiklike ärihuvide heaks, milles Rosimannust on ammu kahtlustatud, andis äsja lisakinnitust uudis, et ta vormistas oma firma Põhja-Tallinnas sügisel avatud Arsenali keskuse 7,08% omanikuks. Kordame põhilisi fakte, mis annavad selles loos alust ette heita mõjuvõimu kuritarvitamist: Arsenal Center ostis kaubanduskeskuse rajamiseks vajaliku kinnistu, millele oli juba mitu aastat silma heitnud, Riigi Kinnisvara AS-i 2012. aasta suvel korraldatud enampakkumiselt, kus oli ainus pakkuja. Pealegi oli Riigi Kinnisvara nõukogu esimees tol ajal Taavi Rõivas.

Nagu Rosimannuse puhul tüüpiline, on ka seekord raske tõendada, et ta tõesti tõmbas olulisi niite, aga selle järelduse poolt rääkivaid kokkulangevusi on liigagi palju. Rosimannuse vastuväited – Rõivas ei teadnudki tema osalusest Arsenali projektis, osalust oli avalikkuse eest vaja varjata selleks, et Edgar Savisaar ei hakkaks arendust takistama – ei kõla veenvalt, vaid keerutamisena, mida ka Savisaar on ohtralt harrastanud.

Reformierakonnale, rääkimata Eestist, tuleb ainult kasuks, kui Rosimannuse vari erakonna juhtide tagant kaob.

Eks Rosimannus olegi ju nagu Reformierakonna Savisaar. Mõlemale on iseloomulik püüe poliitilise võimu kaudu ka äriliselt rikkaks ja mõjukaks saada. Savisaare ambitsioonist võib nüüd rääkida minevikuvormis. Loodame, et Rosimannuse puhul saab varsti samuti teha, sest ta taandub (või sunnitakse taanduma praegu Reformierakonnas käiva võimuvõitluse käigus) poliitikast. Savisaar ei osanud mõistlikul ajal pidurdada ja muutuda, võib-olla on Rosimannus temast targem.

Reformierakonnale, rääkimata Eestist, tuleb ainult kasuks, kui Rosimannuse vari erakonna juhtide tagant kaob. Paljuski Rosimannuse tõttu sai oma sõnade järgi liberaalsetel väärtustel rajanevast erakonnast võimu külge klammerdujate partei. Samamoodi nagu Keskerakond ei saanud riigis võimule enne, kui Savisaar erru saadeti, on ka Reformierakonnal raske võimule tagasi pääseda, kui ei öelda lahti pehmelt öeldes vastuolulistest isikutest ja kommetest.