JUHTKIRI | Saadame retsidivistid ilma venitamata vangi
Vaid mõne nädala jooksul oleme pidanud korduvalt tunnistama, kuidas avalikus kohas tümisevad rusikad ja välkuvad noad viivad hetkega täisjõus inimesed teise ilma. Novembri lõpus põhjustas varem kriminaalkorras karistatud nooruki rusikahoop Valgas 37-aastase pereisa surma. Sel nädalavahetusel hukkus Kuressaares 52-aastane päästeametnik, kes proovis vägivaldset retsidivisti korrale kutsuda. Tapja kaaslase veel ühele inimesele antud noalöök ei kustutanud järgmist eluküünalt üksnes imekombel.
Mõlema juhtumi ühine nimetaja oli see, et kahtlusalused olid varemgi isikuvastaste kuritegudega kohtuniku ette sattunud (Valgas hoobi andnud nooruk on küll alaealine). Tagantjärele tarkusena pole kahtlustki, et õigussüsteem ei kaitsnud ohvreid. Ei varasemad karistused ega muud mõjutusvahendid aidanud ülimat kuritegu ära hoida. Praegu võib nad saata vangi ükskõik kui pikaks ajaks, aga see tapetuid tagasi ei too ja vaevalt ka enam mõrtsukatele õiguskuulekust sisendab.
Ilmselgelt ei kartnud nii avalikult ligimese tapnud kurjategijad riiki üldse. Seda rohkem on põhjust karta veel teiste vabaduses viibivate kraadede potentsiaalsetel ohvritel.
Tõsi, nii jultunud roimad ei allu statistikale. Mullu hukkus isikuvastase ründe tagajärjel 33 inimest, mis on umbes viis korda vähem kui 2005. aastal. Üldine vägivaldse kuritegevuse tase on jäänud üsna stabiilseks ja üle kolmveerandi inimesi peab ka pimedas väljas käimist turvaliseks.
Ometi on alust öelda, et Eestis on paiku, kus rusikakangelastel on vaba voli vägivallatseda.
Mõne löömakihu taltsutamiseks on vaja suurendada politsei nähtavust. Teine vajab sotsiaalsüsteemi tuge ja nutikat lähenemist. Aga on ka terve rida kurikaelu, keda talitseb vaid õigeaegne vangipanek.
