JUHTKIRI | Saadikute pereheitmine läheb kalliks maksma

Kui vaadata riigikogu fraktsioonide jaotumist, kõigub valitsuse enamus noatera peal. Eile teatas järjekordne koalitsiooni kuulunud saadik, varem Keskerakonnaga seotud Peeter Ernits, et tema mõtted ja hääled kuuluvad edaspidi hoopis Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. EKRE asub aga opositsioonis, seega jääb valitsust toetama 101-st riigikogu liikmest minimaalne võimalik enamus ehk 51.

Peale Ernitsa ei kuulu fraktsioonidesse ka endine vabaerakondlane Artur Talvik, sotside ridadesse kuulunud Urve Palo, Keskerakonna kunagine täht Olga Ivanova ja IRL-ist (praegu Isamaa) lahkunud endine esimees Margus Tsahkna ning Marko Mihkelson. Mihkelson on endale leidnud küll uued mõttekaaslased samuti opositsiooni kuuluvas Reformierakonnas, Tsahkna aga sidunud end uue liikumisega Eesti 200.

Matemaatiline 51-kohaline enamus on siiski paindlik mõlemas suunas. Valitsus võib tinglikult arvestada nii Palo kui ka Ivanovaga, kes mõlemad lahkusid koduerakondadest ja fraktsioonidest ilma võimalikke maailmavaatelisi erinevusi liialt afišeerimata. Seega pole karta, et nad hääletaksid koalitsiooni eelnõude vastu juba ainuüksi põhimõtte pärast.

Samal ajal on arusaadav, et jõulisest valitsemisest sellisel kujul enam juttu olla ei saa. Pigem ootab meid ees järjekordne jõulurahuvalitsus, mille peamine eesmärk on end iga hinna eest ja tüli tekitamata koos hoida.

Napp enamus avab üksikutele saadikutele vaba tee väljapressimiseks. Riigimehelik valitsus lükkaks raiskavad nõudmised tagasi.

Eesti jaoks kujuneb valitsuse kooshoidmine kalliks. Ahvatlus mõttekaaslaste otsustavust proovile panna on liiga suur. Suurem osa sügishooaega plaanitud eelnõusid on küll sellised, mille edasilükkamine kasvõi järgmisele koosseisule suuri väringuid ei tekita. Kuid eelarve vastuvõtmine on põhiseaduse järgi kohustuslik. Kui nüüd tuleb kellelegi koalitsioonist hea mõte pressida näiteks enda koduse lennujaama, raudteelõigu või spordiväljaku jaoks välja lisamiljonike või paar, kas suudetakse siis hoiduda kiusatusest seda jagada?

Arvestades, kui ükskõikselt suhtutakse praegu nii saamata tuludesse (rappajooksnud aktsiisipoliitika) kui ka laristamisse (miinuseelarve tugeva majanduskasvu aastatel), pole ilmselt karta äraütlemisi. Peaasi, et illusioon tegusast peaministrist ja toimivast koalitsioonist püsima jääb.