JUHTKIRI: Saeme oksa, millel ise istume
Nimelt uurisid projektis osalejad kaheksas Läänemerd ümbritsevas riigis mere valgalasse lastavat töödeldud heitvett ja tuvastasid sellest kõikide ohtlikuks peetud ainete jälgi. Elektroonikast, autodest, mööblist ja isegi riietest pärit saasteainete kõrval leiti väikestes ehk ohutuks peetud kogustes ka selliseid, millel on elustikule hormoonidega sarnane mõju. Vesikirpudega tehtud katse näitas, et östrogeenselt aktiivse heitveega kokku puutunud emased kirbud muutusid tavapärasest suuremaks ja said edaspidi ka enamasti emaseid järglasi.
Üldistades: salakavalate sugu mõjutavate ainete tõttu, mida leidub näiteks kosmeetikavahendites ja rasestumisvastastes tablettides, võivad mõned liigid aja jooksul n-ö emaseks ja teised jälle isaseks muutuda, mille tõttu nad lõpuks välja surevad.
COHIBA uuring kinnitab veenvalt tõsiasja, et pisidetailideni on kõigel, mida me teeme või oma elus iga päev kasutame, alati mingi mõju loodusele ja sealtkaudu ka inimestele. Kogu see kraam, mida oleme harjunud muretult allavoolu laskma, jõuab ju lõpuks suurema või väiksema ringiga õhu, toidu ja joogi kaudu kunagi meisse endasse tagasi.
Reostuskoorma all ägav Läänemeri on tegelikult juba kaua appi hüüdnud. Sellest annavad aimu kurikuulsad paljuski põllumajandusest pärit lämmastiku ja fosfori sissevoolu tõttu igasuviseks muutunud sinivetikaõitsengud, ulatuslikud surnud põhjatsoonid ja kallaste kinnikasvamine.
Kuigi Läänemeri pretendeerib planeedi suurima solgiaugu tiitlile, on see ühtaegu üks maailma unikaalsemaid mereökosüsteeme. Seejuures pole meie Läänemeri vaid pelgalt bioloogilise mitmekesisuse ja ürgse looduse kants, vaid elatusallikas ka miljonitele selle ääres elavatele inimestele. Nii et kui me mere käekäigu vastu huvi ei tunne ja reostamist samas vaimus jätkame, saeme tegelikult lõpuks läbi sama oksa, millel praegu ise veel päris rõõmsalt istume.
