Optimistlikku tulevikuvaadet – 2018. aastal laekub 341 miljonit eurot – põhjendab ministeerium nüüd väitega, et tänavuse aasta lõpuks ammendab piirikaubandus oma potentsiaali ja Lätist ostmine enam ei suurene. See jutt ei kõla veenvalt. Ka Läti kavatseb küll eelseisvatel aastatel alkoholiaktsiisi tõsta, aga mitte nii jõuliselt, et vahe Eestiga väheneks. Piirikauplustel tasub alkoholiturismi edasi arendada. Tänavu on astutud alles esimesed sammud, värske traditsiooni süvendamiseks on veel ruumi küll.

Valitsus ei tohiks võtta alkoholiaktsiisi puhul meil-on-igal-juhul-õigus-hoiakut, vaid peaks olema valmis korrektiive tegema. Ja 2018. aasta eelarveprojekti tuleb 341 miljoni asemel kirjutada realistlikum summa.

104 lisamiljoni prognoosimine on niisiis pigem bluff kui kaine arvestus. Muu hulgas räägib see prognoos vastu ka toredale jutule, et aktsiisi tõstmisega tahetakse alkoholitarbimist vähendada: laekumise loodetav suurenemine on nii suur, et paistab eeldavat ka tarbitava alkoholikoguse suurenemist.

Eelöeldu ei tähenda, et alkoholiaktsiisi tõus olgu tabu ja Eesti püüdku iga hinna eest Soome alkoholituriste endale hoida. Kui kõigi otseste ja kaudsete mõjude hindamine näitaks kindlalt, et kokkuvõttes Eesti võidab, tasuks seda ehk teha. Ent praegu saame me ilmse võidu asemel hoopis väheusaldusväärse eelarveprognoosi, hulga tavalise prügi hulka visatavat joogitaarat, mida Eesti pandipakendi süsteem vastu ei võta, ja Soome alkoholiturismi vähenemise. Plusspoolel võib olla pisike regionaalpoliitiline kasu: Läti piiri äärsed Eesti linnad ja asulad saavad rohkem külastajaid, piiripoed vajavad eesti ja soome keelt oskavaid töötajaid.

Valitsus ei tohiks võtta alkoholiaktsiisi puhul meil-on-igal-juhul-õigus-hoiakut, vaid peaks olema valmis vigu tunnistama ja kiiresti korrektiive tegema. Ja tuleva aasta eelarveprojekti tuleb 341 miljoni asemel kirjutada realistlikum summa.