JUHTKIRI: Salasilm talitseb liiklejaid
Mõnikord piisab vaid papist politseiniku figuurist tee ääres, et autorivi kiiruse vaiksemaks võtaks, mis sest, et kõik teavad, et tegemist on pelgalt pildiga. Sama on juhtunud Tartu–Tallinna maantee 16 kiiruskaameraga, mis veel ei trahvi, küll aga pildistavad. Ja nagu Eesti Päevalehe ajakirjanik omal nahal korduvalt tuvastas, pildistavad hästi. Lootused hämarusele või sodisele numbrile ei kanna vilja, salasilm-liikluskaamera näeb ikkagi. Ja autojuhid käituvad maanteel talitsetumalt. Nagu kaamerate prooviperiood on näidanud, ületab kiirust iga kolmekümnes või isegi iga seitsmekümnes. Asi seegi.
Edasiminek Eesti liiklusohutuse alal on juba niigi üsna silmapaistev – autosid on mitmeid kordi rohkem kui näiteks laulva revolutsiooni ajal, kuid surmaga lõppenud liiklusõnnetusi ligikaudu kolm korda vähem kui toona. Ei saa alahinnata ka liikluspolitsei aktiivset tööd, keda eriti viimastel aastatel on päris palju just Tallinna–Tartu lõigul näha olnud. Ent iseenese õnnitlemisega pole mõtet liiale minna, Euroopa mõistes oleme endiselt pigem negatiivsed kangelased. Liikluskaamerad on ohutuse tagamisel kindlasti olulised, korduvalt on räägitud nende edukast tööle rakendamise kogemusest Prantsusmaal, kus õnnestus oluliselt vähendada liiklussurmade arvu.
Probleem on aga selles, et kaamerad ise funktsioneerivad, kuid kogu süsteem, mis koosneb kaameratest ja trahviinfot töötlevast keskvõrgust, pole ikka veel hakanud toimima nii, nagu tarvis oleks. Seni saadetakse teele ainult teade kiiruse ületamise kohta, kuid trahvide väljastamiseks pole saavutatud vajalikku „püsivat töökindlust”, nagu politsei väljendub. Kindlasti on kaine otsus jätta pigem kaamerad rakendamata kui kohelda kedagi eksituse tõttu ebaõiglaselt. Kuid kaamerate „nagu kord ja kohus” tööle hakkamise kohta arvati jaanuaris, et see toimub märtsis. Nüüd aga on juba aprill. Kunagine tiigrihüppe-maa on kindlasti võimeline enamaks.
