See pole ainus juhtum, kust ilmneb, et riigiorganid tahavad suuremat õigust kodanike jälgimiseks ja endale tõhusamat kaitset järelevalve eest. Eilne Eesti Ekspress kirjutas kahest murettekitavast arengust: juba riigikokku jõudnud eelnõu keelab edaspidi kohtuotsustes kajastada süüdimõistetud kurjategijate täisnimesid. Näiteks nende omi, kes on süüdi erakondadele keelatud annetuste tegemises. Ent see on pisiasi võrreldes teise, alles projektijärgus oleva ettepanekuga – muuta riigikogu komisjonide töö 30 aastaks saladuseks.

Pea iga riigikogu liige, kellelt näiteks istungitelt puudumise kohta küsida, toob põhjenduseks, et tegelik töö käib ju komisjonides. Nii ongi. Seega poleks meil salastamise korral aimugi, millistel kaalutlustel või kelle huvides üks või teine otsus langetati. Seda enam, et projekti järgi keelataks riigikogu liikmetel ajakirjanikele vahendada koguni teiste komisjonide liikmete juttu.

Iga kord, kui selline initsiatiiv napilt soiku jääb, tekib tõsine mure, millal viimased kaitseliinid enam ei pea ja mõni kabinetivaikuses sündinud totalitaarne idee seaduseks saab. Kaks trendi – salastamine ja politseivõimu kuritarvitamine – viivad olukorrani, kus keegi lõpuks mõistetaksegi süüdi salaja vastu võetud paragrahvi alusel. Tõendite alusel, mis on salajased, ja mõtete pärast, mis talletati IP-aadressi jälitades.

Sellega ei tohi leppida. Salastamiseelnõu koht on prügikastis. Viited prokuratuuri enda kriminaalsetele tegudele vajavad aga põhjalikku uurimist ja süüdlased karistamist. Leebeks suhtumiseks on kaalul liiga palju.