Üks alkoholi- ja tubakaaktsiisi kui katteallika probleem on see, et aktsiisi tõus motiveerib nii müüjaid kui ka tarbijaid rohkem salakauba poole pöörduma. Nagu tänasest Eesti Päevalehest lugeda võite, ei ole see ainult teoreetiline võimalus, vaid reaalsus praegustegi aktsiiside korral. Eesti konjunktuuriinstituudi uuringute andmetel oli salaalkoholi müük tipus 2003. aastal, vähenes 2007. aastaks rohkem kui poole võrra, aga pärast seda on jälle aegamisi suurenenud. Teadlikult illegaalset alkoholi ostvaid inimesi on küll vähemaks jäänud, kuid „ettevõtjad” ei väsi otsimast võimalusi selle müümiseks legaalse alkoholi pähe.

Kui maksu- ja tolliamet ning politsei siiski suudavad salaviina- ja tubakaäri ka kõrgemate aktsiiside tingimustes ohjeldada, tekib teine probleem – tarbimine võib väheneda. Tegelikult oleks alkoholi tarbimise vähenemine loomulikult hea, tarbimise mõjutamine aktsiisi eesmärk osalt ju ongi. Ent juhul, kui aktsiisidele on pandud väga suur panus, võib riigieelarve täitmine pingeliseks muutuda ja panna valitsuse alkoholipoliitikat mõnes muus osas põhjendamatult lõdvendama.

Kolmas probleem on alkoholitootjate lobitöö. Alkoholitootjad tükivad kõikjale sponsoriks ja loomulikult ka aktsiisipoliitikas kaasa rääkima. Kui siiras on tegelikult soov alkoholiaktsiisi tõsta ja kui tasakaalustatult seda tõstetakse? Näiteks tänavu 30. juunil oli riigikogus arutusel SDE ja IRL-i ettepanek kiirendada aastateks 2015–2018 õlleaktsiisi tõusu, kuid Reformierakonna ja Keskerakonna vastuseisu tõttu see läbi ei läinud.

Eelnev jutt ei tähenda, et tööjõumaksude vähendamise nimel pole õige alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõsta. Tõstmine seni plaanitust kiiremas tempos võib olla mõistlik. Kuid veksli välja käinud Reformierakonnalt ootame me palju põhjalikumat analüüsi ja selgitusi, kuidas kavatsetakse toime tulla kiire aktsiisitõusu kõrvalmõjudega.