Eeskujul on ju kodu ja juured. Keegi ju näeb, et kuskil tapetakse loomi, tehakse neile haiget ja sandistatakse neid! Sageli on kõige lihtsam öelda, et loomapiinamine ja loomatapp saab turgutust meediast. Et need kõige karmimad telekanalid ja filmid, mis meieni jõuavad, ongi kurja juureks. Ometi ei tapa meist ju kõik. Lõviosale inimestest ei tule pähegi looma vigastada.

Ühe silmaga näeme, kuidas sajad vabatahtlikud ennastsalgavalt õlist määrdunud linde päästavad, ja teise silmaga näeme, kuidas kõrgeim looduseriigimees tasahilju püss õlal Mustale Mandrile loomariigi esindajaid tapma sõidab. Kust siis algab eeskuju? Kus on see kurja kodu, kust saadakse innustust, et abituid loomi jõevoogudesse visata? Ehk juhtub peagi kogu ühiskonnaga nii, et iga elusolend muutub asjaks – olgu tal siis naha all kiip või passis isikukood. Jõhkrusest ülevoolavale meediale ei pea seekord ehk isegi osundama – hülgetapmist seal just ei õpetata ja ega koerte jõkke loopimistki.

Jõhkardid saavad oma käitumisharjumused kodudest, kus loomatapp ja loomapiinamine on saanud osaks igapäevasest eluringist. Ka nendest kodudest, kus tõukoer maksab sama palju kui vaese mehe auto. Ja kui rikkal inimesel enam silm rahanullidel vahet ei tee, siis veel vähem on tal kahju looma vananevaks asjaks pidada ja ta võikaimal moel hukka saata. Või kas me märkamegi, kuidas meie naabrite koduloomadel käsi käib? Loomad ju igaühega ei räägi. Veel vähem mõrtsukast peremehe käe all.