Võib-olla saab Seli kohtus õiguse, kui tõendab, et juriidiliselt oligi kõik korrektne. Aga ausa mängu vaimuga neil kahel toolil korraga istumine ikkagi ei sobi. Mõnda aega istus Seli korraga koguni kolmel toolil, kuuludes ka SA Eesti Antidoping nõukogusse, kuid vähemalt sellest ametist oli tal tarkust loobuda.

Möödunud detsembris LP-le antud intervjuus rääkis 54-aastane Seli, et pärast 50. eluaastat hakkab inimene omakasu asemel mõtlema sellele, kuidas ühiskonnale midagi tagasi anda. Ilusti öeldud. Samal ajal ei ole võimalik mööda vaadata sellest, et Seli olümpiakomitee etteotsa (2005. aastal asepresidendiks ja 2012. aastal presidendiks) saamises on olulist rolli mänginud tema sidemed poliitikas – „õige poole”, Reformierakonnaga – ja äris ning Tallinna Sadama nõukogu esimeheks olemine. Lihtne on spordifunktsionääride toetust võita, kui nood teavad või usuvad, et Selil on mõjuvõim neile raha hankida. Lubadus sporti rohkem raha tuua oli mäletatavasti oluline osa Seli 2012. aasta valimiskampaaniast. Kui Seli arvab, et riigiettevõtte Tallinna Sadam raha sporti suunamine ongi temapoolne „ühiskonnale tagasi andmine”, siis see on küll omapärane arusaam ühiskonna teenimisest.

Kui Seli tahab tõesti maailma parandada, siis peaks ta olema nende leeris, kes tahavad sponsoriraha jagamist läbipaistvamaks muuta. Seli mõtet, et sarnaselt Tallinna Sadamaga võiksid sporti toetada teisedki riigiettevõtted, pooldavad isegi tema kriitikud. Probleem on mõtte teostamise viisis. Paistab, et kahel toolil istuv Seli ja ta EOK presidendiks valinud spordifunktsionäärid tahavad käsi-peseb-kätt-süsteemi jätkumist. Aastatega on see nii harjunuks saanud, et nad ei näegi enam vastuolu ausa mängu vaimuga. Pärast viimast olümpiat pole võimalik selle süsteemi puudusi medalite taha peita.