JUHTKIRI | Simson, loobuge või tehke kompromiss

Täna jääb Kadri Simsoni lubatud tasuta maakonnatranspordi tähtajani 80 päeva. Jules Verne’i seiklusjutus sõideti selle ajaga ümber maailma. Ümber maailma sõitnud Phileas Foggile andis ettevõtmine kihlveovõidu ja õnneliku armastuse, aga mida annaks Eesti inimestele ja Simsonile endale valimislubaduse täitmine?

Enamik Eesti inimesi, sh maainimesi ei saa endiselt aru, millist probleemi peale iseenda poliitilise probleemi püüab majandus- ja taristuminister Simson lahendada. Tema jutupunktid on muutumatud ning ta on keeldunud idee edasiarendamisest ja kompromissidest. Ent idee vajab edasiarendamist, sest on üks ühele üle võetud tiheasustusega Tallinnast. Uskumatu, aga paistab, et Simson ei saa aru, et hõreasustusega piirkondades ei ole tõhus korraldada transporti samamoodi nagu Tallinnas ja Harjumaal. Näiteks möödunud nädalal muretses ta ETV saate „Suud puhtaks” sissejuhatava osa intervjuus, et kui igaüks peab endale auto ostma, lähevad Eesti maanteed umbe.

See on äärmiselt elukauge väide, suures osas Eestist on ja jääb auto isegi ühiskondliku ja keskkonnakulu poolest kõige mõistlikumaks transpordivahendiks. Ummikute probleemist võib rääkida Tallinna, Tartu, osalt Harjumaa ja võib-olla veel mõne suurema linna puhul, aga valdavas osas Eestist ei pea maanteeummikuid kartma. Vastupidi, hõreda asustuse tõttu käib teedevõrgu korrashoid omavalitsustel üle jõu. Sel kevadel näitab seda eriti ilmekalt paljude kohtade kruusateede olukord.

Simsoni plaanist paremaid alternatiive on palju. Nii mõnigi neist võimaldaks ministril näo säilitada ja öelda, et ta täitis oma valimislubaduse.

Nende teede remontimine on veel üks alternatiiv, kus saaks Simsoni valimislubaduse täitmiseks välja kaubeldud raha palju arukamalt kasutada. Selle asemel soovitas majandusministeerium Harjumaa ja Raplamaa omavalitsuste liidul, mis kruusateede remondiks lisaraha küsis, ise hakkama saada ja vajaduse korral teedel ajutisi koormuspiiranguid kehtestada. Nii palju siis Simsoni „suurest pildist” ja kasutajate ligipääsust tasuta transpordile.

Simsoni plaanist paremaid alternatiive on palju. Nii mõnedki neist võimaldaksid ministril näo säilitada ja öelda, et ta täitis oma valimislubaduse. Kompromissidega venitades kaevab ta endale auku, sest uuest transpordikorraldusest tuleb rahvast ju aegsasti teavitada – milliste bussidega saab ja millistega ei saa tasuta sõita, kuidas käib sõidu registreerimine, kas sõita saab, kui sõidukaart ununes maha, jne. Korralikku teavituskampaaniat alustada on juba liiga hilja.