Juhtkiri: Simsoni ja Ratase loobumiskaotus

„Ta kannab endas kõiki meie väärtusi,” kiitis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson Edgar Savisaart neli aastat tagasi.

Ei lugenud, et äsja oli puhkenud skandaal „kolmandik sulas”, sest kaitsepolitsei meediasse lekkinud raporti kohaselt olevat Savisaar küsinud oma erakonna valimiskampaania jaoks raha Kremliga seotud ringkondadest.

Samal aastal proovis päris edukalt Savisaare vastu heidelda Jüri Ratas, kes jäi alla kõigest häältega 41 : 59 – ent otsustas pärast juhi kõrval edasi püsida. Kolm aastat hiljem tegi ta veel kord vaikse protesti korras ettepaneku, et Keskerakond võiks esitada peaministrikandidaadiks Kadri Simsoni, kuid sellel mõttel ei lubanud Savisaar isegi idanema minna.

Tundub, et nende katsetega ongi mõlemast õhk välja lastud. Muidu võiksid nad praegu olla tõsiseltvõetavad kandidaadid, et asendada novembrikuisel Keskerakonna kongressil senist esimeest. Aga kui vaadata kummagi sõnavõtte, siis pole lootagi, et nende roll ulatuks kaugemale marioneti omast.

Kui vaadata Simsoni ja Ratase sõnavõtte, siis pole lootagi, et nende roll ulatuks kaugemale marioneti omast.

Eesti Päevalehele antud intervjuus jõuab Simson ambitsioonidele kõige lähemale lauses, milles ta ütleb, et eelkõige peaks Savisaar säästma oma tervist. Osav tsentroloog suudaks sealt võib-olla välja lugeda mõtte, et parima tervise tagab puhkus linnapea- ja parteitoolist eemal. Ent ridade vahele peidetud unistustest ei võrsu juhti. Eraldi esitatud konkreetsele küsimusele, kas ta kavatseb erakonna esimeheks kandideerida, vastust ei tulnud.

Rataselt pole ajakirjanikud kätte saanud niigi palju mõttepojukesi – vähemalt mitte selliseid, mis võiksid seada kahtluse alla tema piiritu lojaalsuse Savisaarele.

Kummagi puhul võib olla tegemist võimekate mänedžeridega, kes võlgnevad oma positsiooni oskusele suverääni teenida. Praegu on neil näiteks põetaja roll. Aga missuguses teoreetiliseski mõttekombinatsioonis kujutaksime millalgi Eesti valitsust juhtimas inimest, kes ei julge kaks kuud enne valimisi öelda isegi seda, kas ta tahaks juhtida midagi palju väiksemat – erakonda?

Ega igaüks peagi tahtma peaministriks püüelda. Küllap teavad asjaosalised ise paremini, mis nende tahet paralüseerib. Ent ilmselt oleks ausam, kui Keskerakond novembris mitme kandidaadiga näitemängu ära jätaks.Tõelisi juhte ühe kõrvale selles organisatsioonis lihtsalt ei sünni.