Juhtkiri: sisevaenlased ja antieestlased
See küsimus on iseäranis aktuaalne pärast nädalavahetust, kui nii üks kui ka teine erakond tegeles aktiivselt presidendivalimiste temaatikaga. Keskerakond naudib endiselt menu, kuid EKRE esimehel Mart Helmel on presidendirallis kindlasti mõningane uudsus ja ka potentsiaal – seda ennekõike juhul, kui presidendivalimised jõuavad riigikogust valimiskogusse.
Samuti presidendiks kandideeriv vandeadvokaat Allar Jõks on hoiatanud sisevaenlase tekitamise eest ja osutanud, et müüride teket eri ühiskonnakihtide vahele tuleks vältida. Targad sõnad, ent neid on lihtsam öelda kui järgida.
Paraku oleme jõudnud seisu, kus liberaalsete väärtuste mõiste, mis on toimiva lääneliku demokraatia alus, saab ühiskondlikes debattides sageli mõnituste osaliseks ja leidub seltskondi, kes näevad selles eelkõige homoparaade. Tegelikult peaksime rääkima rohkem põhiseaduslikest väärtustest, sest suurem osa äramõnitatud tolerantsust on kirja pandud Eesti põhiseadusesse.
Eri osapooled peavad rääkima ja saavad rääkida. Eesti ei vaja uusi silte kirjaga „Nendega me koostööd ei tee!”. Kuid ühise edasimineku aluseks saavad olla ainult põhiseaduslikud väärtused. Kes ihaldab riigipea ja põhiseaduse kaitsja tooli, peab ka ütlema, mis talle rohkem meeldib – kas saata oma parteiliikmeid valgete ülemvõimu teemalistele konverentsidele, nagu Ruben Kaalepiga juhtus, ja skandeerida „Kui on must, siis näita ust!” või järgida põhiseaduslikke printsiipe.
Peale arvukate eesti rahvast puudutavate lausete ütleb põhiseadus järgmist (§ 12): „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”
Mõõdukatel erakondadel pole mõtet oma põhimõtteid lahjendada. Sel juhul kaotavad nad sootuks suunataju ega parane ka reiting. Küll aga tuleb lõpetada pooltõdede levitamine pagulaspoliitikas, kus vassiti ümberpaigutatavate arvuga ja kõneldi midagi kvootide vabatahtlikkusest. Rääkida saab kõigiga – kuid austus põhiseaduse vastu on selle alus. Ja ehk räägiks alustuseks pisut vähem antieestlastest nagu Jaak Madison. Meid on niigi vähe.