JUHTKIRI: Sõduritele, mitte režiimidele

Üks võimalus tuua “mälestusmärkide sõjas” ühiskonda natukenegi vaherahu oleks võtta selge seisukoht, et langenud sõduritele püstitatud ausammastel ei tohiks Eestis olla ühegi totalitaarse režiimi sümbolit – ei Saksa ega nõukogude oma.

Mingil juhul ei tähendaks see olemasolevate sammaste mahavõtmist, vaid neilt tuleks tsiviliseeritult ning põhjaliku selgitustöö järel maha kruvida kõik Saksa võimu atribuudid (raudristid, haakristid) ning nõukogude võimu atribuudid (viisnurgad, sirp ja vasar). Mälestusmärgid ise las seisavad pealegi.

Täpselt samamoodi tuleks korrektseks ja neutraalseks muuta tekstid mälestusmärkidel. Nõukogude sõdurite vabastajateks nimetamine solvab täpselt samamoodi suurt osa Eesti elanikke, nagu teist osa elanikke häirib see, kui Saksa vormis sõdinud eestlasi nimetatakse kangelasteks. Sinna ei saa midagi parata. See on nii, inimesi ei saa muuta. Igaüks peab kangelasteks eri inimesi.

Rangelt võttes ütleb ka põhiseadus, et kedagi ei saa poliitiliste ega muude veendumuste tõttu diskrimineerida. Suure hulga Eesti inimeste veendumustest ühe osa moodustab see, et haakristid ja viisnurgad ei käi nende eluga kokku. Need käivad nende veendumustele vastu.

Seega, kui me ei luba üles panna natsisümboleid, ei peaks üleval olema ka nõukogude sümboleid. Mõlemad režiimid olid kuritegelikud. Natsisümboleid maha võttes kaitseme me seda väärtust, et meis pole tolerantsi režiimi suhtes, mis tappis miljoneid süütuid inimesi. Miks ei kaitse me sama väärtust teise režiimi suhtes?

Raudkindel on aga üks: lõpetada tuleb mõlema poole mälestusmärkide alandamine ja rüüstamine – sodimine, värviga ülevalamine või muidu lõhkumine. Kuigi paljude meelest käitus valitsus Lihulas alatult, siis kõige vähem aitab mõistlikule lahendusele jõuda samamoodi kättemaksmine.