Juhtkiri: Sõjakuulutus läänele
Venemaa president Vladimir Putin pidas eile ilmselt oma võimuperioodi kõige olulisema kõne, kui andis vaimustunud publikule teada Krimmi hõivamisest. See oli triumfeeriv esinemine. Venemaa pole tema juhi kinnitusel mitte ainult põlvedelt tõusnud, vaid viimaks valmis reaalselt kaitsma rahvuskaaslasi ka väljaspool riigipiire. Viide venelastele kui maailma tõenäoliselt suurimale lõhestatud rahvale andis selgelt teada uutest prioriteetidest.
Putini sõnadest ei pea liiga palju välja lugema. Tal oli vaja tugevdada oma vähenema hakanud populaarsust ja Krimmi vallutamine toimis sel otstarbel suurepäraselt. Putinil on vaja kujundada läänest ametlik vastane. Sanktsioonid või mitte, Venemaa majandust ootavad ees rasked ajad. Patriootlike tunnete ülespiitsutamine aitab pahameele n-ö välisvaenlase vastu suunata.
Ometi oli tegemist ei vähema kui sõjakuulutusega läänele. Putin vallutas teisele riigile kuulunud territooriumi ja teatas, et tal on selleks õigus. Et sammud ei pruugi piirduda Krimmiga, viitas Moldovast lahku löönud Transnistriast saabunud palve, et nemadki tahaksid sellist kohtlemist. See poleks saanud tulla vähemalt vaikiva peanoogutuseta Kremlist ja räägib rohkem kui Putini väide, et ta rohkem Ukraina alasid ei himusta.
Lääs on hakanud tasahilju mõistma, et Moskva agressiivsus võib sundida nende lühiajalisi majandushuve taanduma. Poola palvel NATO artikkel 4 (konsultatsioonid ähvardava ohu korral) käivitamine tuletas alliansile meelde tema esmast ülesannet ehk kollektiivkaitset. USA ja Euroopa Liidu esimesed nimekirjad sanktsioonide alla langevatest ametiisikutest võivad tunduda küll mannetutena, ent olid siiski rohkemat, kui paljud ootasid. Saksamaa varjust väljatulek, Suurbritannia teade sõjalise koostöö peatamisest Venemaaga ja Pariisi mööndus, et võidakse loobuda Mistral laevade müügist Moskvale, kõnelevad selget keelt.
See kõik on Eesti huvides. Nagu ka Varssavis president Toomas Hendrik Ilvesega kohtunud USA asepresidendi Joe Bideni idee saata Ühendriikide üksusi Baltimaadesse harjutama. Ei tohi end lasta nakatada kergesti tekkida võivast sõjahüsteeriast, kuid ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et Putini kõnes mainitud rahvuskaaslaste kaitsmine kõlas ähvardusena meilegi. Venekeelse elanikkonna integreerimine tuleb võtta viimaks Eesti selgeks prioriteediks. Putini neutraliseerimiseks pole paremat viisi kui Eestis end hästi tundvad inimesed.
