Homselt kõnelt oodatakse paljut. Kui valitsusele on kombeks anda sada päeva sisseelamiseks ja enda näitamiseks, siis presidendi küpsuseksam võiks olla just tema esimene vabariigi aastapäeva kõne. Kas Kaljulaid suudab tõusta oma eelkäijate kõrvale? Millest saavad tema peamised sõnumid ja teemad, millega ühiskonda kõnetada ja suunata?

Kui Eesti Päevaleht palus Kaljulaidi kunagisel poliitilisel mentoril, ekspeaminister Mart Laaril kirjeldada vastset riigipead („Roheline president Kersti Kaljulaid”, 5.12), tõi ta esile, et Kaljulaidil on kombeks alustada probleemide lahendamist nende algosakesteks lahtilammutamisega – nagu lapsed teevad Lego klotsidega. Lammutab laiali ja paneb siis talle omasel ainulaadsel moel uuesti kokku.

Loodetavasti näemegi homme, milline on Kaljulaidi kokkupandud variant Eesti ühiskonnast, millist retsepti ta meile õnnelikuks tulevikuks pakub. Mis on Kaljulaidi Nokia?

Riigipea varasemad kõned ja teated on jätnud temast mulje kui eituse-presidendist. Kuulsaks on ta saanud sellega, et ei käi jõulude ajal kirikus ega lähe Konstantin Pätsi ausamba avamisele. Kuid üksnes vastandumisega maailma ei paranda ja uisutades end ajalooraamatusse ei kirjuta.

Loodetavasti näemegi homme, millist retsepti Kaljulaid meile õnnelikuks tulevikuks pakub. Mis on Kaljulaidi Nokia?

Mida ootame presidendi kõnelt? Eelkõige seda, et Kaljulaid sõnastaks Eesti ühiskonna võtmekatsumused. Kui teravalt tajub ta meie ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ja milline on tema retsept selle ületamiseks, ühiskonna sidusamaks muutmiseks? Me ei räägi ainult palgavaesusest, vaid ka naistest ja vähemuste olukorrast.

Ootame presidendilt hinnangut meie majanduse olukorrale ja tema visiooni seisakuajastust uuele tõusule liikumiseks. Uus valitsus on selles vallas silma paistnud rohkem trummipõrina kui reaalsete jätkusuutlike lahenduste väljatöötamisega.

Küsimärk on ka Eesti ja USA suhted, mis on samuti osaliselt presidendi kätes. On ju endiselt pidamata Kaljulaidi-Trumpi telefonikõne ning uue valitsuse ja presidendi ajal pole me välispoliitiliselt silma paistnud. Suhted USA-ga on aga üks peamine võti Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks.

Kaljulaidi senised sõnumid on jätnud temast mulje kui eituse-presidendist. Kuid üksnes vastandumisega maailma ei paranda.

Kui president Lennart Meri 1993. aastal esimese vabariigi aastapäeva kõne pidas, olid teised ajad. Eesti oli äsja vabade riikide perre naasnud ning enamik kõnet kulus Eesti kehtestamiseks iseseisva ja juurtega riigina. Kuid Meri toonase kõne üks teemasid kõlab väga tuttavalt tänapäevalgi – see on küsimus suhetest Venemaaga, täpsemalt idanaabri postimperialistlikust välispoliitikast.

Venemaast ei saa mööda vaadata ka Kaljulaid. Kas tal jätkub julgust nimetada Venemaaga seotud katsumusi õigete nimetustega ning hoida suhetes idanaabriga selg sirge? Juba homme oleme neis küsimustes targemad.