Jah, kogu Ukraina ei ole praegu kriisist haaratud ja nad võiksid justkui Eesti asemel minna ka näiteks Kiievisse või Lvivi. Kuid tuleb arvestada, et Ida-Ukraina sõja jalust põgenejatel polegi sageli kuhugi minna. Riik on pagulastest üle ujutatud. Teistes linnades elavatel tuttavatel pole alati võimalik kedagi majutada. Põgenike hulk on meeletu ja ülejäänud riik vajab ise abi, selle asemel et kedagi aidata.

Meenutagem, et üks Ukraina rahutuste vallandajaid üle aasta tagasi oli ka riigi ja rahva vilets majanduslik olukord. Sellest ajast saadik on majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid sedavõrd süvenenud, et Maidani-eelne aeg tundub iroonilisel moel juba vaata et hea.

Eesti riik on enesekesksest kääbikumaailmast vaksakese jagu välja tulnud.

Niisiis on igati õigustatud, et Eesti võtab mõne grammigi Ukraina tonnideraskusest koormast enda kanda. Oleme ju olnud Ukraina suured toetajad sõnades ja vähemal määral ka tegudes. Kuid võrreldes näiteks ressurssidega, mida Eesti kulutas märksa kaugemale Afganistanile ja Iraagile, on Ukraina heaks panustatu eriti piirkonna geopoliitilist tähtsust arvestades suisa pisku.

Vajadus otsesemate ja selgemate sammude järele oli ilmne, eriti pärast seda, kui tohterdasime Eestis nende rindel viga saanud sõdureid ja ametlik Eesti üritas väita, et haiglas viibides on nad tsiviilisikud. Sellist nihverdamist pole edaspidi vaja – tuleb leida ressursid ja näidata oma pühendumust.

Varjupaigataotlejatele humaansetel kaalutlustel lisakaitset pakkuda on meie sümboolne kohus. Selle tillukese žesti praktiline väärtus on vähem oluline. Aga nagu öeldakse: kui sa ei suuda toita miljonit, toida üht.

Ukrainlastele lisakaitse andmisel on mõningane laiem mõju. Eesti jäik ja konservatiivne, kohati isekas pagulaspoliitika hakkab oma enesekesksest kääbikumaailmast välja tulema. Põhjusega, sest ka eestlasi on paadipõgenikena vastu võetud. Seda võlga tuleks tagasi maksta.