1905. aasta oli esimese Vene revolutsiooni aasta. Ka Eestis toimusid siis suured rahvakoosolekud, streigid ja demonstratsioonid ning valitsusvastased väljaastumised. Levitati lendlehti ja poliitilist kirjandust, algas erakondadesse organiseerumine. Punalippude all toimunud revolutsioon suruti küll maha ja tsaarivõim jäi püsima, kuid toimunust siiski kohutatud tsaar Nikolai II andis 17. oktoobril 1905 välja manifesti, millega „annetas” rahvale kodanikuõigused: „Tsaari raske kohus käsib Meil kogu mõistuse- ja jõuvõimu kasutades püüda lõpetada Riigile nii ohtlikud segadused. [- - -] Annetada elanikkonnale puutumatud kodanikuvabadused isikupuutumatuse alustel ja südametunnistuse, kogunemise ja liitude õigused.”

Päevalehe teises numbris, 17. detsembril 1905 esitas toimetus oma kreedo: „Meie peame selle peale kõige suuremat rõhku panema, et Eesti rahva üleüldine hea käekäik parteide võitluses ei kannata: ei majanduse, ei poliitika, ei kunsti ega teaduse seisukohast vaadates. Sellepärast oli meil, iseäranis praegusel segasel ajal just niisugust häälekandjat hädasti tarvis, kes meie terve rahva kasusi silmas peab. Päevaleht tahab seda enesele ülesandeks teha. Sellepärast kuulutame kõigele sõda, mis meie maal mäda ja vananenud on, mis kunstlikult alal hoitakse ehk mida kunstlikult ühe partei jaoks ässitamise teel, ilma et see meie rahva üleüldist käekäiku parandaks, üles ehitada tahetakse.”

1905. (või 1918.) aasta ja praeguse aja vahel on muidugi tohutu palju erinevusi, aga kummalisel kombel kõlavad need 1905. aastal kirja pandud read ka 2015. aastal väga tänapäevaselt. Samu põhimõtteid sünnib praegu järgida nii 110-aastasel Eesti Päevalehel kui ka 97-aastasel Eesti Vabariigil.