Juhtkiri: soovunelmad ja elu nõuded

Alles see oli, kui põgenikekriisi keskpunkt oli Itaalia ja Kreeka rannikul. Aga suve lõpuks on tulipunkti tõusnud hoopis Ungari.

Kreeka murdus (või otsustas võlakriisialanduste eest kätte maksta) ja andis tema pinnale jõudvatele migrantidele vabama tee, et Saksamaa poole liikuda. Sellel teel asub juhtumisi ka Ungari, kuhu põgenikel küll pole plaani elama minna, kuid tuhanded on praegu siiski sinna toppama jäänud. Võib-olla on nad sunnitud jääma kauaks. Ungaril tuleb nendega midagi peale hakata, sõltumata oma positsioonist küsimuses, kui palju põgenikke või pagulasi ollakse nõus vastu võtma.

Ka Eestis peaksid nii põgenike vastuvõtmisega leppivad kui ka selle vastu olevad inimesed võtma seda kui märguannet, et deklaratiivsete seisukohtade esitamisest ei piisa. Eesti valmisolekut võimaliku põgenikevooga toime tulla on vaja ka sisuliselt parandada. Riikliku seisukoha võtmine burkade küsimuses seda valmisolekut eriti ei suurendada, vaja on ka praktilisi ettevalmistusi ja kriisiplaani.

Soovunelamate deklareerimisest ei piisa. Vaja on suurendada võimet olukorraga toime tulla.

Võib muidugi väita, et päris Ungari moodi Eestil minna ei saa, sest me ei jää Lähis-Idast või Aafrikast tulevatele migrantidele samamoodi tee peale ette. Eesti kaudu Saksamaale või isegi Rootsi pürgimine tähendaks vaevarikka ringi tegemist. Aga mis siis, kui sellesuvisele otseteele tõkked pannakse? Küllap suureneb siis nende migrantide hulk, kes katsuvad Lääne-Euroopasse pääseda idapoolsemaid marsruute pidi, ja osa neist võib jõuda ka Eestisse.

Väga tõsise migratsioonisurve alla satuks Eesti siis, kui Venemaal keskvõim vankuma lööb ja seal võimu või iseseisvuse nimel sõdima hakatakse. Või muutub üldine olukord maailmas nii hulluks, et heaoluriikide kõrval muutuvad tõotatud maaks needki, kus on kasvõi ainult ruumi ja viljakandvat mulda. Eestis on mõlemat. Need kaks on praegu väga oletuslikud, kuid mitte võimatud stsenaariumid.

Eesti migratsioonipoliitika peamiseks sisuks ei tohi jääda deklareerimine, kuidas me tahame, et meil asjalood migratsiooniga oleksid. Põhirõhk tuleb panna sellele, et saaksime migratsioonivoogudega mõistlikult hakkama ka siis, kui need meie ideaale eiravad.