Juhtkiri: soovunelmad ja elu nõuded
Kreeka murdus (või otsustas võlakriisialanduste eest kätte maksta) ja andis tema pinnale jõudvatele migrantidele vabama tee, et Saksamaa poole liikuda. Sellel teel asub juhtumisi ka Ungari, kuhu põgenikel küll pole plaani elama minna, kuid tuhanded on praegu siiski sinna toppama jäänud. Võib-olla on nad sunnitud jääma kauaks. Ungaril tuleb nendega midagi peale hakata, sõltumata oma positsioonist küsimuses, kui palju põgenikke või pagulasi ollakse nõus vastu võtma.
Ka Eestis peaksid nii põgenike vastuvõtmisega leppivad kui ka selle vastu olevad inimesed võtma seda kui märguannet, et deklaratiivsete seisukohtade esitamisest ei piisa. Eesti valmisolekut võimaliku põgenikevooga toime tulla on vaja ka sisuliselt parandada. Riikliku seisukoha võtmine burkade küsimuses seda valmisolekut eriti ei suurendada, vaja on ka praktilisi ettevalmistusi ja kriisiplaani.
Väga tõsise migratsioonisurve alla satuks Eesti siis, kui Venemaal keskvõim vankuma lööb ja seal võimu või iseseisvuse nimel sõdima hakatakse. Või muutub üldine olukord maailmas nii hulluks, et heaoluriikide kõrval muutuvad tõotatud maaks needki, kus on kasvõi ainult ruumi ja viljakandvat mulda. Eestis on mõlemat. Need kaks on praegu väga oletuslikud, kuid mitte võimatud stsenaariumid.
Eesti migratsioonipoliitika peamiseks sisuks ei tohi jääda deklareerimine, kuidas me tahame, et meil asjalood migratsiooniga oleksid. Põhirõhk tuleb panna sellele, et saaksime migratsioonivoogudega mõistlikult hakkama ka siis, kui need meie ideaale eiravad.