Sõltuvalt sellest, kui kõrgele lagi panna, võib see olla üldisest sotsiaalmaksu langetamisest nii kallim kui ka odavam. Lae kehtestamine kolme keskmise palga ehk umbes 3100 euro tasemele – madalamale kui Lätis – tähendaks riigieelarvele vajadust 60–70 miljoni euro suuruse katteallika järele. Sotsiaalmaksu langetamine 1% võrra maksab aastas 20–30 miljonit eurot rohkem.

Sellest lähtudes oleks lae kehtestamine õige samm – riigieelarvele odavam ja kõrgete tööjõumaksude üle kõige kõvema häälega kaebavatele ettevõtjatele rohkem meeltmööda. Pealegi saaksid nii ettevõtjad kui ka töötajad lisastiimuli, et püüelda selliste töökohtade poole, kus saab maksta „inimväärset” palka.

Sotsiaalmaksu laega kaasneva regressiivsuse vähendamiseks on mitu varianti.

Paraku kaasnevad sotsiaalmaksu laega poliitilised probleemid. Üks probleem on see, et viimases valimiskampaanias oli lagi IRL-i lubadus, aga Reformierakond lubas üldist maksumäära langetamist. Teine probleem on see, et nii sotsid kui ka Keskerakond on öelnud, et nad on sotsiaalmaksu lae kehtestamise vastu, kui sellega ei kaasne astmelise tulumaksu kehtestamist. Astmeline tulumaks pole aga Reformierakonnale vastuvõetav. Samuti vähendaks või nulliks see sotsiaalmaksu lae mõju.

Sotsiaalmaksu laega kaasneva regressiivsuse vähendamiseks on ka teisi variante kui paljusid ärritav astmeline tulumaks. Näiteks lae kehtestamine üksnes sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osale võrdsustaks pensione, mida inimesed tulevikus saama hakkavad. Automaksu ja mingite muude vara- või luksusmaksudega saaks samuti lae regressiivset mõju korvata. Asjakohane võib olla ka dividendide maksustamine sotsiaalmaksuga, kui inimene ei deklareeri vähimatki palgatulu. Sellega saab piirata palga maksmist dividendide kujul.

Väljapääse maksupoliitilisest patiseisust on, aga need nõuavad nii poliitikutelt kui ka valijatelt mõnest tugeva ideoloogilise laenguga tabust üle saamist.