JUHTKIRI: Sotsiaalpesu
Me ei saa kunagi teada, kas Swedbank oleks olnud kriitikast samavõrd haavatav, kui ta poleks äsja pälvinud Eesti kõige sotsiaalselt vastutustundlikuma ettevõtte tiitlit. Ilmselt mitte. Kriitikat tõukas tagant ka inimeste teadmine, et Swedbank kui ettevõte, mis teenib ja viib Eestist välja sadu miljoneid eurosid, ei saa Virtsu pangaautomaadi (nagu ka Kunda või Otepää pangakontori) sulgemist põhjendada jutuga turuparatamatusest ja hädavajadusest. Sellelt, kes on paratamatusega vähem seotud, eeldatakse ka suuremat vastutust.
Swedbanki juhtumist peaksid õppima ka kõik teised ettevõtted, kel on kiusatus suhtuda sotsiaalsesse vastutusse kui pelka moodsasse turundusargumenti – teate küll, täna anname natuke raha lastekülale, homme maakoolile. Sotsiaalsest vastutustundest on saanud terve tööstus: konsultandid, projektid, nõustajad, annetused. Kuid firma, kes soovib end näidata sotsiaalselt vastutustundlikuna, peab arvestama, et see ei ole nagu kikilips, mida üks päev kannad, teine päev mitte. Vastutustundlik ei saa olla valikuliselt: täna olen hea, homme halb. Sotsiaalne vastutus ei tähenda niivõrd ettevõttesse otseselt mittepuutuvate projektide toetamist, kuivõrd oma tegevuse mõju adumist. Nagu näiteks mõistmist, et Otepää, Kunda või Virtsu inimeste jaoks on suur vahe, kas raha saab võtta automaadist või tuleb kontot avada ja raha võtta pangabussist.
Firmadele, kes tunnevad soovi kasutada sotsiaalset vastutustunnet lihtsa turundusargumendina, tahaks aga öelda: vabandust, aga minge koole ja heategevusprojekte toetama alles siis, kui olete veendunud, et kaalute oma igapäevategevuse sotsiaalset mõju, et olete oma töötajate vastu head ja jälgite oma keskkonnamõju. Koolide, HIV-ga võitlemise ja lastehaiglate rahastamiseks on olemas maksud. Maksud, mida me kõik maksame. Jah, mõned küll vähem kui teised.
