„Ääremaastumise pidurdamine ja aktiivsem regionaalpoliitika” on üks neljast tähtsamast suunast. Lubatakse tagada igale maal elavale perekonnale mõistliku hinnaga elekter, kiire internet ja korralikud sõiduteed. Teedest ja internetist räägitakse ammu. Uus on siin ainult „mõistliku hinnaga elekter”. Kas linnas ja maal hakkavad olema erinevad hinnad? Mismoodi see loodetakse saavutada? Ja veelgi olulisem, kas see on mingi toimiv motivaator?

Motivaator ääremaastumise vastu on ikka see, kui ääremaal on teenused kättesaadavad ja kui seal on mõistliku palgaga töökohad. Kui neid pole, on korralikud sõiduteed igati abiks ääremaalt minema sõitmisel.
Ettepanekutest: Kuidas saab ääremaastumist ära hoida, kui kõik head tingimused on linnas?

Ossinovski mainib, et ääremaadele ehitatakse spordihooneid, mida ei kasutata ja mida keegi ei vaja. Raske mõista, milliseid ta silmas peab. Abjas, Kohilas, Nõos ja Vinnis neid igatahes kasutatakse päris intensiivselt, Varal tehti ka üks valmis. Kas poleks pidanud tegema? Kuidas saab ääremaastumist ära hoida, kui kõik mõnusamad tingimused on ainult linnas?

Kui teedeehituse ja gümnaasiumihariduse valdkonna otsused viiakse maakonna tasemele, siis teatud mastaabiefekt muidugi tekib, kuid kas teadlikkus asfaldiaugust jõuab 35 kilomeetri kauguselt paremini kohale kui viie kilomeetri kauguselt? Kokkutõmbamine omavalitsusi muidugi ootab varem või hiljem, aga näha selles ääremaastumise vastast rohtu kõlab ravimatu optimisti jutuna.

Palgavaesusega võitlemine? 400 eurot tulumaksuvabaks miinimumiks on juba nagu valimiskampaania kordusetendus. Lubadus maksta 120% Eesti keskmisest palgast ühe õpetaja palgaks aga ühe ammuse, 12 aasta taguse valimiskampaania kordusetendus, mille käigus saadi teada, et „heale õpetajale topeltpalk” oli metafoor. See lubadus ei saa tulla tasuta, arvestades, et õpetajaid on mituteist tuhat. Piirangud riigiautode hindadele? Samasugused luitunud „lihtsa inimese teemad”, nagu tuleks uus Res Publica…