Juhtkiri: Spordirahaga sahkerdamine

Kes oskab kõige paremini otsustada, kui palju riigi raha tuleks eraldada kergejõustiklastele, korvpalluritele, kepikõndijatele, uisutajatele ja teistele?

Paljudel spordilähedastel ja ka -kaugetel inimestel on selle kohta oma arvamus, aga Eesti olümpiakomitee tippspordikomisjon on kindlasti üks instants, kellele valikut tehes toetuda. Kuid eilsest Eesti Päevalehest võisite lugeda, et tippspordikomisjon tundis end olümpiakomiteele eraldatud 1,56 miljoni euro jagamisest kõrvale jäetuna. Komisjon vajas lisaraha olümpialootustele, kuid katuserahale oli väidetavasti juba riigikogus külge pandud sildid, kui palju eurosid tuleb mingile spordialaliidule, spordiklubile või ­MTÜ-le anda. Juhtimine kõige kõrgemalt tasemelt!

Katuseraha traditsiooni on palju kritiseeritud, sest puuduvad selged põhjendused, milliste kaalutluste alusel pannakse paika selle raha saajate ja sellest ilma jääjate nimekiri. Olümpiakomiteele eraldatud raha puhul oli nimetatud probleem topeltsuur, sest avalikes dokumentides näidati üht suurt summat, aga paistab, et „aumeeste” mänguna tulid sellega kaasa raha jagamise juhtnöörid. Kuidas muidu seletada fakti, et olümpiakomitees ringles enne täitevkomitee istungit Exceli tabel, kus rahasaajate hulgas oli hulk kohaliku tähtsusega klubisid ja Türi rahvaspordimaja. Loogiline oleks, et nende rahastamine käiks kohalike omavalitsuste, mitte olümpiakomitee kaudu. Eile kinnitatud tabelis neid enam ei ole – tippspordikomisjoni „mäss” jättis ilmselt mõne riigikogulase ihuprojekti rahasüstist ilma.

Spordipoliitikast

Spordi rahastamine on praegu liiga soodne pinnas mõjuvõimuga sahkerdamiseks.

Olümpialootused said raha ja järgmine riigi­kogu võib-olla loobub katuseraha tavast. Kas sel juhul on spordi rahastamisega kõik korras? Ei ole, sest rahastamine jääb ka pärast seda killustatuks ja segaseks. Kultuuriministeeriumi kaudu tuleb n-ö korraline riigiraha, kultuurkapitalist saab mitmesugustele spordiprojektidele raha taotleda, Eesti spordi nõukogu jagab preemiaid, riigiettevõtetest saab taotleda sponsorlust… Enamiku rahastamisallikate taga on otse või kaude riik ja seetõttu on spordi rahastamine soodne pinnas mõjuvõimuga sahkerdamiseks. Rahastamine sõltub „õigete” inimeste tundmisest vähemalt sama palju kui rahastamist väärivate sportlaste ja projektide olemasolust.

Olümpiakomitee toetused muutusid tänavusest tulemuspõhiseks: sportlane saab määratud toetusest viimase veerandi kätte alles siis, kui täidab püstitatud eesmärgid. Järgmiseks tuleks selgemaks ja tulemuspõhisemaks teha ka riigi ja spordiorganisatsioonide suhted.