Sadade asemel valivad nüüd rektori 11 inimest, kellest pooled määrab minister.

Praegu pole veel selge, milliseid tehnikateaduste edulugusid TTÜ-st välja voolama hakkab. Kuid selge on, et poliitmängurluse vallas on ilmutatud tehnilist taipu. Tallinna tehnikaülikool on üle võetud Alastair Smithi ja Bruno de Mesquita „Diktaatori käsiraamatust” (2011) pärit võtetega. „Diktaatori käsiraamatu” üks keskseid teese on see, et võimu ülevõtmiseks on alati oluline tagada, et otsustav seltskond oleks võimalikult väike. Kui ta on võimalikult väike, on neid ka märksa odavam mõjutada. 11 kuratooriumi liiget pehmemalt keelitada-hirmutada või karmimalt suisa ära osta on ju palju odavam kui sadu valimiskogu liikmeid. Pealegi pole kunagi vaja veenda absoluutselt kõiki, piisab osast.

Üle poole kuratooriumi liikmeid on valinud ülikoolivälised osapooled, kes ei kuulu akadeemilisse kogukonda, rõõmustas kunagi reformist Luik, nagu oleks see avatuse märk. Sisuliselt on aga võimalik kooli juhtima panna kes tahes, sest kuratooriumist on ju viis inimest nagunii haridus- ja teadusministri määrata. See kätkeb selget ülikooli autonoomia kaotsimineku ja politiseerimise ohtu.

Värskelt poliitikast tulnud Jaak Aaviksoo, keda kuratoorium tahab ametisse nimetada, on tehnikaülikoolist poliittehnikumi tegemise vedur. Uus seadus küpses suuresti tema haridusministriks oleku ajal. Kuna poliitikud teda enam enda sekka ei taha, peab tehnikaülikool tema rektoriks tulekuga leppima? Tehnikaülikool peaks astuma sammu tagasi demokraatia poole ja püüdlema suuremat konsensust vähemalt nüüd, kui enamusotsustamise vastu on korda saadetud nii palju kurja.